Madeline Hunter. Kõige ohtlikum hertsog Londonis (Ersen, 2019)

kõige-ohtlikum-hertsog-londonisTõlkinud Krista Liidaru
296 lk

Mulle meeldib vahelduseks naistekaid lugeda. “Kõige ohtlikum hertsog Londonis” algas nii paljutõotavalt. Ühelt poolt iseteadlik ja enesekindel naine, kellele isa oli jätnud varanduse ning kes ei hoolinud abiellumisest, sest tal lihtsalt polnud vaja seda teha. Ta elas oma elu nii nagu tahtis, hoolimata sellest, mida tema võimukas vanaema sellest arvas. Teiselt poolt üks hertsog, kes on vaenlaste perekonnast.

Nende kahe inimese teed ristuvad ning mees otsustab, et sellest naisest peab saama tema abikaasa. Naine ei ole aga huvitatud. Mees aga ei anna alla ja loomulikult lõppeb raamatus kõik armastuse ja abieluga.

Mis mind selle raamatu puhul häiris, olid need seksistseenid. Tavaliselt need mind ei häiri, aga siin tundus see tõlge kuidagi nii kohmakas ja kunstlik. Ja muidugi peale seda polnud naine enam nii iseteadlik ja enesekindel. See ilmselt häiriski kõige rohkem. Muidu polnud raamatul väga viga. Õhtul enne magamajäämist kõlbas lugeda küll. Natuke oli ka põnevust, et mis vanad peresaladused siin mängus on. Soovitama ma seda raamatut ei hakka, on paremaid.

Meredith Duran. See skandaalne suvi (Ersen, 2019)

see-skandaalne-suviTõlkinud Maia Planhof
320 lk

Mu lugemiselamused on viimasel ajal kuidagi tõsised olnud. Tundsin, et aju vajab vahelduseks midagi muud. Natuke kergemat kirjandust. “See skandaalne suvi” vastab täpselt sellele kirjeldusele.

Elizabeth Chudderley on vabameelne lesk, kes elab Victoria-aegsel Inglismaal. Ta on tulnud Londonist maale, et natuke puhata. Kahjuks ta ei saa seda eriti teha, sest tal on rahalised probleemid. Ainus võimalus, kuidas neid probleeme lahendada, oleks abielluda varaka mehega. Michael de Grey ei ole üldse sobiv kandidaat, sest ta on teine poeg ja tal ei ole raha. Pealegi väldib Michael abielu nagu tuld, sest ta arvab, et abielu hävitab armastuse. Ometi tõmbab neid kahte teineteise poole.

See oli selline tore ajaviiteromaan, mida õhtul enne magamaminekut lugeda. Piisavalt kerge ja natuke isegi igavapoolne, aga selle eest unele mõjus hästi. Olen lugenud ka hoogsamaid armastusromaane, aga samas ei tahtnud seda ka pooleli jätta. Kui sarja järgmised osad eesti keelde tõlgitakse, siis ma ilmselt loen neid ka. Vahelduseks tõsistele raamatutele sobis lugemiseks küll.

Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Tessa Dare. Hertsoginna lugu (Ersen, 2019)

66240585_362180414416423_238612650500554752_nTõlkinud Ülle Jälle
304 lk

See oli ideaalne raamat puhkuseks. Nii mõnus raamat. Ma loodan, et järgmised osad ka üsna pea eesti keelde tõlgitakse.

Ashbury hertsog on üksildane mees. Ta on naasnud sõjast kohutavate armidega. Ta ei käi kodust väljas, välja arvatud öösiti. Tegeleb oma maavaldustega. Nüüd on tal tekkinud uus mure – tal on vaja pärijat, aga pärija saamine eeldab abikaasat. Milline naine oleks valmis abielluma temasuguse armilise koletisega?

Ühel päeval ilmub mehe  raamatukogutuppa pulmakleidis naine, Emma. Emma tuli nõudma pulmakleidi eest raha, mida mehe endine kihlatu keeldub maksmast. Kui Ash näeb Emmat, siis ta otsustab, et see naine sobib tema abikaasaks. Nii nad sõlmivad kokkuleppe ja teatud reeglid, mis nende abielus peavad olema.

Väga mõnusalt kirjutatud raamat, mis haarab endasse. See on küll traditsiooniline ajalooline armastusromaan, aga vürtsitatud omapärase huumoriga, mis teebki selle lugemise nii nauditavaks. Soovitan lugeda, kellele meeldivad kvaliteetsed armastusromaanid ning kes ei pelga julgeid seksistseene.

Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.