Peeter Võsa. Eesti rahva appikarje: “Võsareporteri lugu” (Paradiis, 2019)

184 lk. Eelmisel aastal avaldas Peeter Võsa raamatu "Politseikroonikast". Nüüd on siis järg "Võsareporteri" käes. Juhtusin minagi omal ajal seda saadet vaatama, sest seal olid sellised inimesed ja olukorrad, mis tundusid uskumatuna. "Võsareporter" oli eetris aastatel 2006-2012 ja see oli üks vaadatumaid saateid. Saates tegeleti pidevalt elu pahupoolega. Näidati, kuidas külad tühjenevad ja mis saab... Continue Reading →

Katrin Pauts. Minu salajane elu (Rahva Raamat, 2019)

205 lk. See raamat ilmus minu jaoks kuidagi märkamatult. Ühel hetkel märkasin, et Pauts on kirjutanud uue raamatu. Kuna tema eelmised raamatud on mulle meeldinud, siis võtsin ka selle plaani. See raamat on Prahast ja autori enda hingeelust. See ei ole klassikaline reisiraamat, kus kirjeldatakse kohti, kuhu minna ja mida seal teha, vaid see on... Continue Reading →

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

269 lk. Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi "Kirjad Maarale". Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab "Sillamäe passioon", aga ilmselt võtan... Continue Reading →

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

232 lk. "Nooruse lugu" räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega. Linda Järve on ise... Continue Reading →

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑