Siobhan Dowd. Laps, kelle aeg (Ajakirjade Kirjastus, 2016)

KAAS_2.indd“Laps, kelle aeg unustas” on Siobhan Dowd’i viimane raamat, mille ta lõpetas enne oma surma 2007. aastal. Ta sai selle teose eest 2009. aastal postuumselt Briti kirjandusauhinna Carnegie Medal. Nii et peab olema hea raamat ja minu meelest see nii ka on.

Peategelaseks on 18-aastane Põhja-Iiri noormees Fergus, kes koos onuga ebaseaduslikult turvast lõigates leiab turba seest surnukeha. Tundub, et laps on tapetud. Kohale kutsutakse spetsialistid, kes asuvad juhtumit uurima. Selgub, et rabalaps on sajandeid turba sisse maetuna olnud. See tüdruk hakkab ennast Fergusele unes ilmutama ja rääkima, mis temaga juhtus.

Kuid raamatus peitub palju enamat. Taustaks on Põhja-Iirimaa rahutused. Tema vend hakkab vanglas pidama näljastreiki. Isa kiidab selle heaks, sest see on patriootlik tegu ja iseseisvuse saavutamiseks kõlbavad kõik vahendid. Ta on uhke oma poja üle. Emale vastupidi ei meeldi see üldse. Ta soovib, et poeg lõpetaks näljastreigi ja jääks elama. Sellepärast on ka kodune õhkkond pingeline. Lisaks veel onu, kes õpetab Fergusele autosõitu ja tundub, et on neutraalsel seisukohal Põhja-Iirimaa rahutuste suhtes.

Samal ajal on Fergusel vaja sooritada lõpueksamid, et minna arstiks õppima. See on tema eluunistus. Ta tahab sellest kolkast lahkuda. Samas Fergus armub esimest korda ja ta tõmmatakse sunniviisiliselt vedama pakke üle piiri. Lõpuks küll selgub, mis asju ta üle piiri veab. 🙂

Fergusel on veel üks nö patt hingel, mida ühel põhja-iirlasel olla ei tohiks. Ta nimelt sõbrustab vaikselt ühe vastaspoole sõduriga, kes piiripunkti valvab.

Alguses mulle tundus, et ma ei suuda hästi sellesse raamatusse sisse elada, aga see oligi õnneks ainult alguse asi. Väga mõnusalt ja ladusalt kirjutatud. Samuti mõtlemapanev. Kas iseseisvus on nii tähtis, et ennast sellepärast vanglas surnuks näljutada? Fergus mõtleb veel, et briti sõdur on ju samasugune inimene nagu tema. Et pole nii erinev midagi ja ta ei suuda Owaini vihata. Lisaks ei kiida ta heaks oma venna näljastreiki. Ta otsib argumente, miks vend peaks selle lõpetama. Ta armastab väga oma venda ja ei soovi ta surma. Soovitan lugeda!

Veel natuke raamatu taustast. 1981. aastal alustas mitu Ajutise IRA ja Iiri Rahvusliku Vabastusarmee liiget vanglas näljastreiki saamaks poliitvangide eristaatust. 10 meest näljutas ennast surnuks. Mõned perekonnad andsid loa oma teadvusetus olekus pojad viia haiglasse, kus neid tilguti abil toideti. Ülejäänud otsustasid mitte sekkuda. Streik lõppes 1981. aasta oktoobris ja mõned näljastreikijate nõuded täideti.

 

Advertisements

Marilyn Kerro. Saatuse peegelpilt (Ajakirjade Kirjastus, 2016)

saatuse-peegelpiltVahelduseks lugesin hoopis midagi muud. Marilyn Kerro’st on eestlased vast ikka midagi kuulnud. Kes ei ole, siis Marilyn Kerro  on osalenud nüüdseks juba kolmandat korda Venemaa populaarses telesaates “Selgeltnägijate tuleproov”. Autor on minu jaoks huvitav isiksus ja nii otsustasingi tema raamatut lugeda.

Raamatu alguses ta räägib natuke endast ja siis läheb juba muude teemade juurde. Nendeks on armastus, hirmud, haigused, koduvägivald, lastetus, andestamine, elutee valimine. Marilyn kirjutab veel, kuidas suhet hoida, kuidas parandada suhteid lähedastega ning mis peamine, kuidas armastada iseennast. Kui inimene ei armasta iseennast, siis ei suuda ta ka teisi armastada.

Eraldi peatükid on pühendatud käejoonte lugemisele ja poolvääriskividele. Käejoonte peatükk on huvitav. See on illustreeritud piltidega ja saad kohe enda peopesaga võrrelda. Autor mainib ka voodoo’d ja annab ühe rituaali, kuidas enda ellu uut armastust tõmmata.

Autor ise kirjutab, et raamat on mõeldud selleks, et aidata inimestel mõista, saada vastuseid küsimustele ja õppida end kuulama. Enda südamehääle ja intuitsiooni kuulamine on kõige tähtsam.

Raamat on kirjutatud arusaadavalt ja teemadel, mis on tegelikult nii endastmõistetavad, aga neid on vaja endale aeg-ajalt ikkagi meelde tuletada. Ei saa mainimata jätta ka teose kujundust. Klantspaber ja müstilised pildid. Mulle meeldib. Soovitan lugeda!