Erin Watt. Paberist printsess (Pegasus, 2017)

paberist-printsessTõlkinud Liina Saarm
343 lk.

Nii vahelduseks üks noortekas, mis ei sobi lugemiseks alla 15-aastastele. Nii on vähemalt raamatu tagakaanel kirjas ja ma nõustun sellega. Nimelt, kui raamatu suvalisest kohast lahti võtsin, vaatas mulle vastu küllaltki julge seksikirjeldus. Peale seda jäin mõtlema, kas see on ikka loetav raamat. Mitte, et mul raamatutes seksi vastu midagi oleks, aga kuidagi tekkis selline kõhklev tunne. Hea, et ma siiski lugesin, sest mulle meeldis.

17-aastane Ella Harper on maailmas üksi. Tema ema on surnud. Ta ise käib stripparina tööl, et ennast elatada ja koolis käia. Ella eesmärgiks on minna ülikooli ja võidelda endale parem elujärg.

Ühel hetkel saabub kooli Callum Royal, kes väidab, et ta on tüdruku hooldaja. Peagi selgub, et ta on Ella isa (kes suri hiljuti) parim sõber. Ta viib Ella enda häärberisse, kus mees elab koos oma poegadega. Callum on väga rikas ja samuti oli seda ka Ella isa. Tüdruk tunneb ennast uues kohas kohmakana ning samuti ei taha Callumi pojad teda sinna.

Raamat ise on natuke naljakas. Natuke nagu klišee, kuidas vaesest neiukesest saab ootamatult rikas ning kuidas rikkad teda ei salli ning kiusavad teda nii kodus kui koolis. Ajapikku Ella muidugi võidab nende usalduse. Naljakas oli ka poiste kirjeldus, kes kõik olid hiiglaslike musklitega ja megaseksikad jne jne. Kui sellest mööda vaadata, siis oli ääretult põnev ja kaasakiskuv lugemine. Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et mulle Tuhkatriinu-lugu meeldib. Igatahes ootan järgmist osa ja ehk ei peagi kaua ootama, sest  e-kataloogi ESTER andmetel ilmub raamat selle aasta esimeses kvartalis. Esimene osa lihtsalt lõppes sellise koha peal, et peab ka teise osa lugemiseks võtma. 🙂

Soovitan lugeda, kes tahavad lihtsat meelelahutust. Siin on küll erinevaid probleeme (koolivägivald, peresuhted, uimastid, suhteprobleemid), aga siiski on see lihtsalt meelelahutus.

Advertisements

Margus Karu. Hobune Henry unenägu (Margus Karu Sihtasutus, 2017)

hobune-henry-unenägu98 lk.

Kuna ma tavaliselt lasteraamatuid ei loe, siis oli väga värskendav seda vahelduseks lugeda. Selline helge ja mõnus lugemine.

Nagu juba pealkirjast eeldada võib, siis jutustab lugu hobusest, kelle nimi on Henry. Ta elab koos teiste loomadega farmis ning tunneb ennast natuke üksikuna ning igatseb teada saada, kas see mets on ikka nii hirmus koht nagu räägitakse. Oma päevad veedab ta koplis ringi kapates ning teiste loomadega suheldes. Öösel seevastu näeb ta unenägu.

See on lihtsalt nii armas raamat. Mõnikord ka natuke kurb, aga kokkuvõttes jääb siiski kajama rõõmus toon. Keelekasutus on juba mõnus. Kõik need huvitavad väljendid ja võrdlused. Eriti mulle meeldis, et lehmad olid nagu klatšivad ning edvistavad neiud (ka nimed olid vastavad 😀 ) ning lammaste võrdlemine ususektiga.

Soovitan lugeda nii täiskasvanutel, noortel ja lastel. Ja kes ise veel lugeda ei oska, nendele võib ette lugeda.

Ernest Cline. Valmistub esimene mängija (Tänapäev, 2017)

valmistub-esimene-mängijaTõlkinud Raul Veede
412 lk.

Kujutlege, milline võiks olla elu maal 2045. aastal. Energiakriis, katastroofiline kliimamuutus, massiline nälg, vaesus ja haigused, tuumasõjad. Elu maal on üsna vilets nii, et enamus inimesi põgeneb selle eest virtuaalreaalsusesse. See ei ole lihtsalt nii, et inimesed on kogu aeg ninapidi arvutis, vaid nad ongi enamasti reaalsest elust võõrdunud ning veedavad enamuse oma ajast OASIS-e nimelises virtuaalreaalsuse programmis, spetsiaalsed prillid peas ja kindad käes. Seal on väga palju erinevaid maailmu, kus olla. Samuti käib õppimine sealses keskkonnas.

OASISe üks loojatest on James Halliday, kes sureb ilma pärijateta. Noor 18-aastane Wade ei saa alguses aru, miks sellest nii suur uudis on tehtud, aga õige pea saab ta seda teada. Nimelt on Halliday otsustanud pärandada oma 240 miljardit ja kontrolli OASIS-e üle esimesele inimesele, kes leiab üles lihavõttemuna, mille ta on peitnud OASIS-sse. Nagu arvata võibki ei ole asi nii lihtne nagu esmapilgul näib. Halliday oli arvutigeenius ja nii on ta teinud sellest lihavõttemuna leidmisest keerulise mängu, mille käigus tuleb leida kolm võtit ja kolm väravat, mille need avavad. Ja tuleb läbida erinevad katsed.

Inimesed üle maailma püüavad seda leida, aga esimese viie aasta jooksul ei ole kellelgi edu. Järsku leiab esimese võtme see sama 18-aastane Wade, kes meile oma loo jutustab, nii nagu see tegelikult juhtus. Inimesed, kes seda pärandust jahivad, nimetavad ennast müttideks. Lisaks müttidele otsib muna ka suurkorporatsioon IOI, kes tahab saada OASIS-e üle kontrolli. Ja nemad juba vahendeid ei vali, mis teid pidi oma tahtmist saada.

Raamat on põnev ning huvitav ja mulle meeldisid tohutult autori mõttekäigud virtuaalreaalsuse kujutamisel ning kirjeldamisel. See aardejaht haaras nii kaasa. Lisaks on raamatus palju vihjeid 1980ndate kultuurile (filmid, sarjad, muusika, arvutimängud). Ja mulle nii meeldis see sõnum, mis Hallidayl oli öelda oma mängu võitjale. Natuke igavamad olid erinevate arvutimängude kirjeldused, mida ka aeg-ajalt ette tuli. Soovitan lugeda! Hoopis teistsugune nendest raamatutest, mida ma tavaliselt loen.

Nüüd jääb üle oodata paar kuud, siis linastub raamatu põhjal ka film, mida ma plaanin kindlasti vaatama minna. 🙂 Väike treiler ka siia: Ready Player One

 

Antti Tuuri. Igitee (Varrak, 2017)

igitee_kaas.inddTõlkinud Ants Paikre
334 lk.

Minu arvamus raamatust on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused. Soovitan sinna ka kiigata, sest seal ilmuvad asjalikud postitused. 🙂

Romaan räägib terrorist Nõukogude Liidus 1930. aastatel. Ühe mehe, Jussi Ketola jaoks saab see terror alguse juba Soomest, kust rühmitise Lapua liikmed ta oma kodust röövivad ja tahavad saata ta Nõukogude Liitu, sest ta on väidetavalt kommunist. Soome piirivalvest ei lubata teda üle ja nii otsustatakse ta lihtsalt kusagil maha lasta. Jussil õnnestub nende eest üle piiri putkata.

Ta satub Petroskoi haiglasse. Teda tuleb sinna külastama Kallonen, kes uurib temalt, kas ta on Soomest saadetud spioon, kes tuli sotsialismi ülesehitamist takistama. Jussi ei taha muud, kui tagasi oma koju pöörduda. Seda tal muidugi teha ei lasta. Nii jääb ta mõneks ajaks Petroskoisse, kuni saadetakse lõpuks kolhoosi Hõbe. Kallonen tahab, et ta kannaks ette kõigest Nõukogude Liidu vastasest tegevusest. Jussi keeldub seda tegemast.

Kolhoosi Hõbe on üles ehitanud ameerikasoomlased. Nad on tulnud Karjalasse järgides Stalini kutset, et aidata rajada töörahva paradiisi, aga lõpuks leiavad ennast hoopiski hullemast olukorrast. Toon siia ka ühe ilmeka näite. Nimelt tapab Kallonen nende kolhoosis väidetava spiooni. Ameerikasoomlased on sellest nii šokeeritud, et ei suuda juhtunud algul uskudagi. Seejärel lähevad nad omavahel vaidlema, sest osad arvavad, et juhtunust tuleks teavitada politseid. Kahjuks ei ole neil aimugi, kuidas käivad asjad Nõukogude Venemaal.

Raamat on kirjutatud jutustuse vormis ühe inimese pilgu läbi. Dialooge ei ole. Alguses see natuke häiris lugemist, aga ajapikku suutsin sellest mööda vaadata. Raamat edeneb päris kiiresti, kuigi teema on raske. Kirjutamisstiil tundub natuke lakooniline, aga ridade vahelt paistavad ikkagi ka tunded.

Eelmisel aastal linastus romaani „Igitee“ põhjal samanimeline film, kus osalesid mitmed Eesti näitlejad ja samuti toimusid osad võtted Eestis. Kuna vaatasin filmi enne raamatu lugemist, siis raamatu algus võrreldes filmiga oli natuke veniv. Tegelikult on see ka mõistetav, et filmis on vaja rohkem põnevust luua. Muidu on film küllaltki raamatulähedane. Soovitan kõigil, kes tunnevad huvi ajaloo vastu raamatut lugeda ja vaadata pärast ka filmi.

Tammy Cohen. Paha – paha tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

paha-paha-tüdrukTõlkinud Piret Eesmaa
304 lk.

Olen juba pikalt tahtnud seda raamatut lugeda ja nüüd lõpuks võtsin selle kätte. Lugemine ise edenes kiirelt, kuigi teema oli kole. Raamat tekitas minus masendava ja rõhuva tunde ning meeleolu.

Lugu ise keskendub suhetele ühes töökollektiivis. Nende juhataja lastakse lahti ja asemele tuleb uus. Eks kõik on muidugi löödud, sest neil valitses harmoonia. Vähemalt näiliselt oli kõik korras. Uus ülemus on ehtne mõrd ja tulemused ei lase ennast kaua oodata. Pinged kuhjuvad, usaldus kolleegide vahel on kadunud, seistakse ainult enda eest, aga samal ajal ollakse enda peale ka pahane oma nõrkuse pärast. Igaüks maadleb veel lisaks eraeluliste probleemidega. Kõik see pinge ja mure võib juhtme kokku jooksutada, nii et keegi saab surma.

Lugu jutustatakse meile kõigi töötajate kaudu. Vaheldumisi Amira, Sarah, Paula, Ewani, Charlie ja Chloe vaatenurgast, lisaks veel nende uus ülemus Rachel ja keegi Anne, kes tegeles aastaid tagasi ühe õõvastava juhtumiga, kus vanemad oma lapsi väärkohtlesid. On aru saada, et mingit pidi on see juhtum nende töötajatega seotud, aga mismoodi just täpselt, see selgub lõpus. Minu suutis autor küll eksiteele viia. Midagi ma aimasin, aga midagi oli ka totaalselt üllatavat.

Psühholoogiliste põnevike armastajatele on see igatahes täielik maiuspala. Ja milline lõpp veel raamatule.

Deirdre Bair. Al Capone (Helios, 2017)

al-caponeTõlkinud Eve Rütel
478 lk.

See on legendaarse gängsteri Al Capone’i esimene täielik elulooraamat, mis on valminud koostöös tema perekonnaga. Ma eeldasin põnevat lugemist, aga minu jaoks oli tegemist kuiva ja igava raamatuga, mille lugemine mul üldse ei edenenud. Ilmselt oleksin selle raamatu pooleli jätnud, kui poleks lugemise väljakutset. Otseselt ei kahetse, et raamatu siiski lõpetasin, aga olen selles pettunud.

Al Capone sündis 17. jaanuaril 1899 ja suri 25. jaanuaril 1947. Tema lühikesse ellu mahtus palju kirevaid sündmuseid. Nendest paljude ümber valitseb müstiline salapära ja ilmselt paljusid neist ei toimunudki. Tema ümber on loodud nii palju jutte ja legende, et keegi ei tea, mis on päriselt tõsi ja mis mitte. Isegi tema järeltulijad pole kindlad.

Teda kirjeldati kui tarka ja kavalat ärimeest. Ilmselt oligi, sest ega ta muidu poleks saanud Chicagos allmaailmaliidriks, keda kõik kartsid ning tõsiselt võtsid. Tema arvele jääb ilmselt päris mitmeid allmaailmategelaste omavahelisi arveteklaarimisi, kus paljud surma said. Ometi ei suudetud kunagi midagi kindlalt tõestada.

Ta jõudis allmaailmas olla tipus vaid kuus lühikest aastat. Võimud üritasid teda mitmel korral trellide taha saata, mis kahjuks ei õnnestunud. Lõpuks suudeti seda teha ning ta sai 10+1 aastat maksudest kõrvalehoidumise eest. See kohtuprotsess oli ausalt öelda paras naljanumber. Mõlemalt poolt. Esiteks oli süüdistus suhteliselt nõrkadel jalgadel, millest korralikud kaitsjad oleksid jagu saanud. Seepärast ongi minu meelest hämmastav, et nad seda ei teinud. Nad olid kuidagi hämmastavalt nõrgad, mis on imekspandav, sest Al oli tark mees ning advokaadid olid teda ka enne esindanud. Mulle jäi mulje, et nad tahtsidki, et ta kinni läheks. Al isegi võttis asja kuidagi liiga rahulikult, ei muretsenud ega midagi. Arvas, et leidub küllaga inimesi, kes on valmis talle teeneid tegema, et süüdistustest loobutaks.

Sellest viimasest kinniistumisest sai alguse tema langus. Ta oli haige. Väidetakse, et tal oli neurosüüfilis, mis kahjustas tema aju niimoodi, et ta vaimne tase langes 7-aastase lapse tasemele. Õige raviga oleks saanud seda pidurdada, aga vanglas kas siis teadlikult või teadmatusest ei tegeletud sellega enne, kui oli juba hilja haiguse kulgu peatada. Hiljem on väidetud, et tal tegelikult ei olnudki neurosüüfilist vaid hoopis diabeet.

Tema hiilgeajal peeti teda isegi kangelaseks, sest ta aitas vaesuses olevaid inimesi. Jagas neile raha ning andis tööd. Ajalehtedes olid temast kiitvad artiklid. Ühel hetkel see muidugi muutus. Siis kui  hakkasid toimuma mõrvad. Eriti peale seda, kui tapeti üks ajakirjanik, kes oli Capone’i palgal.

Minu meelest oli Capone põnev isiksus, sest allmaailmas oli ta jõhker tüüp, aga samas oma kodu ja lähedasi hoidis väga. Ühes inimeses oleks nagu kaks erinevat poolt. Samas oli ta ka väga edev inimene ning toitis ka ise ajakirjanduse huvi enda vastu. Selles ta küll lõpuks pettus, kui ajakirjanikud tema vastu pöördusid.

Kahjuks on autor nendest põnevatest sündmustest suutnud nii igava raamatu kirjutada. Samuti mind häiris autori suhtumine. Mul on tunne, et tema jaoks oligi Al Capone nagu mingi iidol ning ta naeruvääristas neid, kes püüdsid teda trellide taha pista. Kahjuks selline tunne jäi mulle raamatust kõige eredamalt meelde.

Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.