Tammy Cohen. Paha – paha tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

paha-paha-tüdrukTõlkinud Piret Eesmaa
304 lk.

Olen juba pikalt tahtnud seda raamatut lugeda ja nüüd lõpuks võtsin selle kätte. Lugemine ise edenes kiirelt, kuigi teema oli kole. Raamat tekitas minus masendava ja rõhuva tunde ning meeleolu.

Lugu ise keskendub suhetele ühes töökollektiivis. Nende juhataja lastakse lahti ja asemele tuleb uus. Eks kõik on muidugi löödud, sest neil valitses harmoonia. Vähemalt näiliselt oli kõik korras. Uus ülemus on ehtne mõrd ja tulemused ei lase ennast kaua oodata. Pinged kuhjuvad, usaldus kolleegide vahel on kadunud, seistakse ainult enda eest, aga samal ajal ollakse enda peale ka pahane oma nõrkuse pärast. Igaüks maadleb veel lisaks eraeluliste probleemidega. Kõik see pinge ja mure võib juhtme kokku jooksutada, nii et keegi saab surma.

Lugu jutustatakse meile kõigi töötajate kaudu. Vaheldumisi Amira, Sarah, Paula, Ewani, Charlie ja Chloe vaatenurgast, lisaks veel nende uus ülemus Rachel ja keegi Anne, kes tegeles aastaid tagasi ühe õõvastava juhtumiga, kus vanemad oma lapsi väärkohtlesid. On aru saada, et mingit pidi on see juhtum nende töötajatega seotud, aga mismoodi just täpselt, see selgub lõpus. Minu suutis autor küll eksiteele viia. Midagi ma aimasin, aga midagi oli ka totaalselt üllatavat.

Psühholoogiliste põnevike armastajatele on see igatahes täielik maiuspala. Ja milline lõpp veel raamatule.

Advertisements

Deirdre Bair. Al Capone (Helios, 2017)

al-caponeTõlkinud Eve Rütel
478 lk.

See on legendaarse gängsteri Al Capone’i esimene täielik elulooraamat, mis on valminud koostöös tema perekonnaga. Ma eeldasin põnevat lugemist, aga minu jaoks oli tegemist kuiva ja igava raamatuga, mille lugemine mul üldse ei edenenud. Ilmselt oleksin selle raamatu pooleli jätnud, kui poleks lugemise väljakutset. Otseselt ei kahetse, et raamatu siiski lõpetasin, aga olen selles pettunud.

Al Capone sündis 17. jaanuaril 1899 ja suri 25. jaanuaril 1947. Tema lühikesse ellu mahtus palju kirevaid sündmuseid. Nendest paljude ümber valitseb müstiline salapära ja ilmselt paljusid neist ei toimunudki. Tema ümber on loodud nii palju jutte ja legende, et keegi ei tea, mis on päriselt tõsi ja mis mitte. Isegi tema järeltulijad pole kindlad.

Teda kirjeldati kui tarka ja kavalat ärimeest. Ilmselt oligi, sest ega ta muidu poleks saanud Chicagos allmaailmaliidriks, keda kõik kartsid ning tõsiselt võtsid. Tema arvele jääb ilmselt päris mitmeid allmaailmategelaste omavahelisi arveteklaarimisi, kus paljud surma said. Ometi ei suudetud kunagi midagi kindlalt tõestada.

Ta jõudis allmaailmas olla tipus vaid kuus lühikest aastat. Võimud üritasid teda mitmel korral trellide taha saata, mis kahjuks ei õnnestunud. Lõpuks suudeti seda teha ning ta sai 10+1 aastat maksudest kõrvalehoidumise eest. See kohtuprotsess oli ausalt öelda paras naljanumber. Mõlemalt poolt. Esiteks oli süüdistus suhteliselt nõrkadel jalgadel, millest korralikud kaitsjad oleksid jagu saanud. Seepärast ongi minu meelest hämmastav, et nad seda ei teinud. Nad olid kuidagi hämmastavalt nõrgad, mis on imekspandav, sest Al oli tark mees ning advokaadid olid teda ka enne esindanud. Mulle jäi mulje, et nad tahtsidki, et ta kinni läheks. Al isegi võttis asja kuidagi liiga rahulikult, ei muretsenud ega midagi. Arvas, et leidub küllaga inimesi, kes on valmis talle teeneid tegema, et süüdistustest loobutaks.

Sellest viimasest kinniistumisest sai alguse tema langus. Ta oli haige. Väidetakse, et tal oli neurosüüfilis, mis kahjustas tema aju niimoodi, et ta vaimne tase langes 7-aastase lapse tasemele. Õige raviga oleks saanud seda pidurdada, aga vanglas kas siis teadlikult või teadmatusest ei tegeletud sellega enne, kui oli juba hilja haiguse kulgu peatada. Hiljem on väidetud, et tal tegelikult ei olnudki neurosüüfilist vaid hoopis diabeet.

Tema hiilgeajal peeti teda isegi kangelaseks, sest ta aitas vaesuses olevaid inimesi. Jagas neile raha ning andis tööd. Ajalehtedes olid temast kiitvad artiklid. Ühel hetkel see muidugi muutus. Siis kui  hakkasid toimuma mõrvad. Eriti peale seda, kui tapeti üks ajakirjanik, kes oli Capone’i palgal.

Minu meelest oli Capone põnev isiksus, sest allmaailmas oli ta jõhker tüüp, aga samas oma kodu ja lähedasi hoidis väga. Ühes inimeses oleks nagu kaks erinevat poolt. Samas oli ta ka väga edev inimene ning toitis ka ise ajakirjanduse huvi enda vastu. Selles ta küll lõpuks pettus, kui ajakirjanikud tema vastu pöördusid.

Kahjuks on autor nendest põnevatest sündmustest suutnud nii igava raamatu kirjutada. Samuti mind häiris autori suhtumine. Mul on tunne, et tema jaoks oligi Al Capone nagu mingi iidol ning ta naeruvääristas neid, kes püüdsid teda trellide taha pista. Kahjuks selline tunne jäi mulle raamatust kõige eredamalt meelde.

Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.

Novembri kokkuvõte

Need kuud lähevad ikka uskumatult kiiresti. Varsti ongi aasta läbi. November läks minu jaoks tohutu kiirusega ja seda rõõmustavam on, et ma jõudsin siiski päris korralikult selle kuu jooksul lugeda. Kuigi lehekülgede arv jäi sellel kuul küllaltki kesiseks.

Loetud raamatuid: 12
Loetud lehekülgi: 3574
Kõige paksem raamat: Diana Gabaldon “Sügistrummid. 2. raamat” (608 lk)
Kõige õhem raamat: Robert Seethaler “Kogu elu” (120 lk)

Novembri raamatud

Oktoobri kokkuvõte

Peale paari kesist lugemiskuud tundub, et olen suutnud end kokku võtta. Või siis on juhtunud lihtsalt kätte head raamatud.

Seekord oli tõesti palju häid raamatuid. Näiteks Lagercrantz “Mees, kes otsis oma varju”, Paula Hawkins “Vete sügavusse”, Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” ja Peter Swanson “Mõrva väärt”. Kõige kehvem lugemiselamus oli sellel kuul Emily France “Sinu jäljed”.

Loetud raamatuid: 13
Loetud lehekülgi: 4234
Kõige paksem raamat: Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” (454 lk.)
Kõige õhem raamat: Mart Juur “IFF. Suur Loterii” (200 lk.)

Oktoobri raamatud

Septembri kokkuvõte

Kui ma arvasin, et august oli kesine lugemiskuu, siis september oli veel hullem. Tundus, et olen ainult tööl või trennis ja lugemiseks ei jää üldse enam aega. Õnneks siiski midagi jõudsin lugeda, kuigi raamatuid ja lehekülgi on ikka vähe.

Kõige säravamad pärlid septembris olid Mary Alice Monroe “Taeva poole” ja Mindy Mejia “Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Pikaks ajaks köitis meeli ka “Foogt”.

Loetud raamatuid: 9
Loetud lehekülgi: 3193
Kõige paksem raamat: Mehis Tulk “Foogt” (464 lk)
Kõige õhem raamat: Kiera Cass “Kroon” (266 lk)

Septembri raamatud