Ernest Cline. Valmistub esimene mängija (Tänapäev, 2017)

valmistub-esimene-mängijaTõlkinud Raul Veede
412 lk.

Kujutlege, milline võiks olla elu maal 2045. aastal. Energiakriis, katastroofiline kliimamuutus, massiline nälg, vaesus ja haigused, tuumasõjad. Elu maal on üsna vilets nii, et enamus inimesi põgeneb selle eest virtuaalreaalsusesse. See ei ole lihtsalt nii, et inimesed on kogu aeg ninapidi arvutis, vaid nad ongi enamasti reaalsest elust võõrdunud ning veedavad enamuse oma ajast OASIS-e nimelises virtuaalreaalsuse programmis, spetsiaalsed prillid peas ja kindad käes. Seal on väga palju erinevaid maailmu, kus olla. Samuti käib õppimine sealses keskkonnas.

OASISe üks loojatest on James Halliday, kes sureb ilma pärijateta. Noor 18-aastane Wade ei saa alguses aru, miks sellest nii suur uudis on tehtud, aga õige pea saab ta seda teada. Nimelt on Halliday otsustanud pärandada oma 240 miljardit ja kontrolli OASIS-e üle esimesele inimesele, kes leiab üles lihavõttemuna, mille ta on peitnud OASIS-sse. Nagu arvata võibki ei ole asi nii lihtne nagu esmapilgul näib. Halliday oli arvutigeenius ja nii on ta teinud sellest lihavõttemuna leidmisest keerulise mängu, mille käigus tuleb leida kolm võtit ja kolm väravat, mille need avavad. Ja tuleb läbida erinevad katsed.

Inimesed üle maailma püüavad seda leida, aga esimese viie aasta jooksul ei ole kellelgi edu. Järsku leiab esimese võtme see sama 18-aastane Wade, kes meile oma loo jutustab, nii nagu see tegelikult juhtus. Inimesed, kes seda pärandust jahivad, nimetavad ennast müttideks. Lisaks müttidele otsib muna ka suurkorporatsioon IOI, kes tahab saada OASIS-e üle kontrolli. Ja nemad juba vahendeid ei vali, mis teid pidi oma tahtmist saada.

Raamat on põnev ning huvitav ja mulle meeldisid tohutult autori mõttekäigud virtuaalreaalsuse kujutamisel ning kirjeldamisel. See aardejaht haaras nii kaasa. Lisaks on raamatus palju vihjeid 1980ndate kultuurile (filmid, sarjad, muusika, arvutimängud). Ja mulle nii meeldis see sõnum, mis Hallidayl oli öelda oma mängu võitjale. Natuke igavamad olid erinevate arvutimängude kirjeldused, mida ka aeg-ajalt ette tuli. Soovitan lugeda! Hoopis teistsugune nendest raamatutest, mida ma tavaliselt loen.

Nüüd jääb üle oodata paar kuud, siis linastub raamatu põhjal ka film, mida ma plaanin kindlasti vaatama minna. 🙂 Väike treiler ka siia: Ready Player One

 

Advertisements

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980 – 2001 (J&U, 2017)

linn-linnas-minu-raamat-lasnamäest365 lk

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.