Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis (Helios,2017)

patsient-a-uimastid-kolmandas-reichisTõlkinud Elina Adamson
288 lk.

Mulle meeldib Teisest maailmasõjast lugeda. Viimasel ajal olen lugenud sellest küll ainult romaane. Nüüd siis midagi hoopis teistsugust.

Kui me koolis seda perioodi õppisime, siis ma ei mäleta, et oleks räägitud uimastitest Natsi-Saksamaal, aga “Patsient A” just sellele teemale keskendub. Raamatust selgub, et uimastid olid peale Esimest maailmasõda saksa rahva seas laialt levinud ning lõpuks proovis valitsus seda kontrolli alla saada ning keelustada. Asemele pakuti nö legaalset narkootikumi pervitiini, mis tegelikult ei olnud midagi muud, kui metamfetamiin.

Kui algas Teine maailmasõda, siis Kolmanda Reichi relvajõududes soositi pervitiini kasutamist ning tarniti massiliselt seda rindele. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. Pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega, samuti tegi see sõdurid kartmatuks. Raamatust selgub, et osa sõdureid oli lausa 3-4 päeva järjest ärkvel. See andis alguses liitlaste ees eelise, aga kurnas lõpuks sõdurite keha ning nõudis lõivu.

Hitlerit toodi rahvale eeskujuks kui tervislike eluviisidega juhti. Ta oli taimetoitlane ning väidetavalt suurepärase tervise juures. Tegelikult oli tal nii mõnigi tervisemure, mida lõpuks raviti erinevate uimastite, hormoonide ja vitamiinisüstidega. Raamatust selgub, et ta tarvitas ikka väga palju erinevaid aineid ning lõpuks veel opioidi nimega Eukadol, mis on tugevama toimega kui heroiin. Need mõjusid talle lõpuks nii, et ta reaalsust enam ei adunud.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma ei oska öelda, kas see kõik päris tõsi ka on, sest need arvud, millest siin räägitakse, on ikka väga suured. Aga mingi pildi see ikkagi annab. Autor arutleb, et kui Hitler poleks narkomaan olnud, kas siis see, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, oleks jäänud olemata ning leiab, et ei oleks, sest plaanid olid diktaatori peas juba ammu tehtud. Samuti ei ole ainult narkootikumid süüdi nende kaotuses, sest Hitler haukas lihtsalt liiga suure tüki ning keeras peaaegu terve maailma enda vastu.

Kes seda veel lugenud pole, siis julgen soovitada. Siit saab targemaks narkootikumide tarbimise kohta Saksa rahva ja juhtide seas, lisaks veel Hitleri suhetest oma ihuarsti Theodor Morelliga. Tegemist ei ole just lihtsa lugemisega, aga selle eest on raamat asjalik.

Advertisements

Dinah Jefferies. Teekasvataja naine (Tänapäev, 2016)

teekasvataja-naineRaamatu kaanepilt on ilus ja see tõmbas kohe mu pilku. Samuti tundus raamatu teema huvitav. Mulle on ikka meeldinud ajaloolised romaanid. Tegevus toimub 20. sajandi alguses Tseilonil. Romaani idee pärineb autori ämmalt, tema mälestustel oma lapsepõlvest Indias ja Birmas 1920ndatel ja 1930ndate alguses

19-aastane Gwen abiellub võluva leskmehe Laurence’iga. Mehel on Tseilonil teeistandus. Gwen sõidab talle sinna mõne aja pärast järele. Ta on natuke arglik ja häbelik. Reis on tema jaoks ebamugav. Samas Gwen ootab taaskohtumist oma abikaasaga, sest ta armastab meest. Naine loodab, et nende elu saab olema helge ja õnnelik, aga juba mõne aja pärast näitab elu enda tõelist palet.

Kohalikud elanikud on tõrksad ja vaenulikud Gweni plaanide ja tegude suhtes. Gwenil võtab aega, et teise kultuuriga kohaneda. Samuti segab õnnelikku elu elamast mehe õde Verity, kes on omamoodi kuju. Ta teeskleb, Gweni ja Laurence ees, et soovib neile head, aga samal ajal teeb nende selja taga koledaid tegusid, mille ta ise hiljem ka üles tunnistab. Gwen ei suudagi temaga õiget kontakti luua ja ei usalda teda ka. Gwen on ka küllalt armukade naine ja teda häirib Laurence’i sõbranna Christina.

Raamat kulgebki rahulikus tempos, tegelased elavad oma elu, sekka ka mõni põnevam sündmus. Samas on Gwenil üks saladus, üks väga suur saladus, millest teab ainult tema ja teenija Naveena. Hiljem nuhib selle muidugi välja ka Verity, kes tahab temalt raha välja pressida. See saladus painab Gweni aastaid, ta on vahepeal isegi kokkuvarisemise äärel. Ka mehel on omad saladused. Näiteks ei taha ta eriti rääkida oma eelmisest naisest ja nende pojast ning mis põhjusel nad surma said.

Ma ei suutnud väga sinna raamatusse sisse elada. Teema oli küll huvitav, aga ma ei suutnud suhestuda Gweniga. Milline ema niimoodi teeb? Ta küll piinleb isegi selle käes ja üritab pärast olukorda parandada, aga ikkagi. Samuti on raamatus olulisel kohal suhtumine erinevatesse rassidesse.

Lugemine läks mul ka aeglaselt. Igal hommikul oli tunne, et raamatule on öö jooksul lehekülgi juurde lisandunud. 😀 Samas ma ei tahtnud ka pooleli jätta, teema oli siiski küllalt huvitav ja intrigeeriv.

Nüüd üks kivi ka toimetaja kapsaaeda. Raamat on täiesti toimetamata. Tohutult on raamatus vigu. Sõnad korduvad lauses mitu korda ja on vales kohas, samas on osade lausete lõpust sõnad puudu, nii et lause mõte jääb lõpuni selgusetuks. Muidu ma vaatan ikka vigadest mööda, aga sel korral oli neid lihtsalt liiga palju.