Nathan Edmondson. Black Widow. 1, The finely woven thread (Marvel Worldwide, 2015)

Black Widow 1Illustreerinud Phil Noto
144 lk

Mulle sattus kätte järgmine graafiline romaan nii öelda superkangelasest. Või vähemalt filmis me tunneme teda nii. Tema minevikust on teada nii palju, et ta oli enne palgamõrvar. Kuna ta mu kätte sattus, siis ei suutnud vastu panna. Pealegi on järgmisel aastal oodata antud tegelasest ka eraldi filmi. Mul on hea meel, et see niimoodi poolkogemata mulle ette juhtus.

Me teame teda Tasujana ja S.H.I.E.L.D.-i agendina (vähemalt need, kes Marveli filme on vaadanud). Minevikus oli ta KGB palgamõrvar. Nüüd püüab ta oma minevikku heastada, tabades pahasid. Ta on külmavereline ja meetodeid nende tabamiseks just ei vali. Siinses osas on tal täita salajane missioon ühe pahalase tabamiseks, aga asi läheb natuke käest ära. Vastane on oodatust tugevam ja kavalam.

Ega Must Lesk siingi oma minevikku väga ei ava nagu senini filmideski. Loodan, et tema isiklik film natuke muudab seda asja. Küll aga saab siin aimu tema tunnetest ja mõtetest. Mul on veel kaks osa tema seiklustest lugeda. Soovitan lugeda nendel, keda huvitab nende tegelaste maailm.

Advertisements

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Al Ewing. Loki: Agent of Asgard. Vol. 1, Trust me (Marvel, 2014)

LokiIllustreerinud Lee Garbett
120 lk.

Järgmine graafiline romaan sai läbi, seekord siis Lokist. Mul tuleb juulis neid graafilisi romaane ikka päris palju, aga vahelduseks on mõnus neid lugeda. Kahjuks vist ainuke Lokist, mis siin raamatukogudest saada on, aga hea, et seegi olemas on.

Loki on selline kaval tegelane. Ta võib korda saata ülimalt koledaid tegusid, aga teinekord teha selliseid heategusid. Ta ei ole üdini halb, ega üdini hea. Loki on lihtsalt Loki.

Siinses raamatus on ta saadetud maale, et Asgardi tuua Loreleid ja iidset kangelast Sigurdit. Seda tehes ta petab ja trikitab, nagu pettuste jumalale kohane. Nagu Loki puhul tavaks, siis tema ei tee midagi lihtsalt niisama. Tal peab endal olema mingi kasu mängus.

See oli mõnus ajaviide, aga tahaks ikkagi teada, kuidas tegevus edasi läheb. Seniks pean aga rahulduma teiste tegelastega. Võib-olla peaks vahelduseks mõne raamatu ka läbi lugema. 😀

Jason Aaron. Thor, God of Thunder.1, The God Butcher (Marvel Worldwide, 2015)

Thor, God of ThunderIllustreerinud Esad Ribic
136 lk.

Lõpuks õnnestus mul saada ka Thori esimene osa. Mul on väga hea meel selle üle, kuigi sisu on siin päris vägivaldne.

Siin on kolm Thori kolmes erinevas ajas, kes üritavad peatada God Butcher’it. Mineviku Thor avastab koopa, kus kohas vaenlane ennast varjab. Oleviku Thor püüab tapetud jumalate verist rada mööda minnes God Butcher’it leida ning tuleviku Thor on viimane endasuguste seas, kes ikka God Buthceriga võitleb.

Mulle meeldib Thor. Mis siis, et ta on kohati ülbe ja ennast täis ja ei hiilga just tarkusega. Ta on siiski heasüdamlik ja õigluse eest väljas. Nii ka siin ja mul oli natuke kahju vaadata teda hädas olijana. Õnneks on ta selline tüüp, kes leiab igast olukorrast väljapääsu.

Captain America and the mighty Avengers 1-5 (Marvel Worldwide, 2015)

Kapten AmeerikaKirjutanud Al Ewing
Illustreerinud Luke Ross, Ivan Soria, Sanford Greene
Viis osa kokku 103 lk

Ma kirjutan neist viiest osast koos, sest need on nii lühikesed ja ei tundu mõttekas kõigist eraldi kirjutada. Neid peaks olema veel neli osa, aga neid mul hetkel ei ole käepärast. Võib-olla loen kunagi ka need läbi, et teada saada, kuidas lugu lõppes.

Ma pean ausalt üles tunnistama, et kahjuks see lugu ei meeldinud mulle eriti. Esiteks siin oli päris palju tegelasi, mis alguses tegi lugemise natuke keeruliseks, aga õnneks jäid nad ruttu meelde. Teiseks mulle ei meeldinud see, et peamised Tasujad Kapten Ameerika (Sam Wilson), Tony Stark, Thor ja teised ei olnud päris sellised nagu nad tavaliselt on. Head ja teisi hädaohu eest kaitsmas. Nad olid kuidagi kurjad ja see oli minu jaoks võõrastav. Mulle ei meeldinud seekord kunstiline pool ka. Lugemine ise läks üsna kiirelt. Esimesed kolm osa olid minu arvates natuke kehvemad. Neljas ja viies osa olid juba paremad ja huvitavamad.

Sisust siis nii palju, et algsetel Tasujatel on uutest tulijatest kõrini ning nad tahavad selle asja lõpetada. See lõppeb omavahelise tülitsemisega avalikkuse silme all. Samal ajal plaanib üks tegelane oma rünnakut. Mis sellest kõik välja tuleb, saab teada ilmselt järgnevatest osadest.

Erling Kagge. Vaikus müraajastul (Post Factum, 2018)

vaikus-müraajastul-rõõm-end-maailmast-välja-lülitadaTõlkinud Sigrid Tooming
Fotod Kaupo Kikkas
148 lk.

See oli ka üks raamatutest, mida Eia Uus soovitas. Kagge raamat oli mulle juba enne ka silma jäänud, aga nüüd sain veelkord tõuke, et seda lugeda. Tema raamat “Kõnni” mulle päris meeldis.

Kõndimine ja vaikus mõlemad sobivad mulle. Kuigi kõndides mul on klapid kõrvas, et muusikat kuulata. See on nii linnas. Siis ma tahan linnamüra välja lülitada. Võib vist öelda, et asendan ühe müra teisega, aga samas, kui ma kuulan enda valitud muusikat, siis ma pahatihti ei kuulagi seda, vaid mõtlen omi mõtteid.  Samamoodi kasutan muusikat ühistranspordis. Looduses jalutades ma muidugi klappe ei kasuta ja seal ongi kõige parem meelerahu saavutada.

Kagge arvates peaks suutma vaikuse igaüks endas üles leidma ka kärarikkas kohas, aga inimesed seda pahatihti ei tahagi. Inimesed kardavad vaikust nagu tuld. Sellepärast pannakse telekas või raadio taustale mängima või lihtsalt suheldakse teise inimesega. Vaikuses oled sa silmitsi iseendaga. Vaikus võib olla igav. Vaikus võib olla ebamugav.

See ongi raamat sellest, mis see vaikus on, kust seda leida ja miks ta nii oluline on. Siin on autori 33 mõtet vaikusest. Need mõtted on tekkinud tal enamasti enda elu ja kogemuste põhjal. Mõtlemapanev raamat. See on ka selline raamat, mida tasuks aeg-ajalt üle sirvida või lugeda.

Siin raamatus kirjeldas Kagge ühte omapärast katset. Inimesed pidid olema 15 minutit üksi ruumis ilma nutitelefoni, muusika või lugemisvarata. Nad said mõelda ainult enda mõtteid. Enamik katses osalenuist tunnistas, et neil oli raske keskenduda ja ligi pooled neist olid nõus saama elektrilöögi, et oma vaikuseaega lühendada.

Ray Bradbury. Võilillevein (Paradiis, 2018)

võililleveinTõlkinud Laine Hone
288 lk.

“Võilillevein” on ideaalne raamat suvel lugemiseks. Aprillis käis meie raamatukogus Eia Uus raamatuid soovitamas. See raamat oli üks neist. Tema soovitus tekitas huvi seda raamatut lugeda ja ma ei kahetse, et seda tegin.

See on raamat ühe poisi ühest lapsepõlvesuvest – 1928. aasta suvest Greentownis. Douglas Spaulding elab koos oma suure suguseltsiga väikeses Greentowni nimelises linnas Illinoisis. Raamatus ongi kajastatud terve linnakese tegemised selle ühe suve jooksul.

Siin raamatus ei ole kõik ilus. Terve elukogemus on siia kirja pandud. Võiks arvata, et mis siis ühe suve jooksul Douglasega ikka juhtuda saab. Aga saab. Näiteks tuttavate inimeste surm, ühe parima sõbra ära kolimine. Ei puudu ka väike põnevusmoment, kui tegutseb sarimõrvar. Kõik see on kirja pandud sügavamõtteliselt ja poistele kohase hasardi ning põnevusega. See on nagu elutsükkel, et mingid asjad saavad otsa ja kaovad minevikku.

Raamatu keel on lihtsalt võrratu. See on ilus ja lüüriline ja lugedes sa nagu viibiksid sealsamas, kus tegevus toimub. Tunned oma nahal seda sama kuuma suvepäikest ja sumedat õhtut nagu tajub seda Douglas. Seda lugedes hing puhkas. Lihtsalt vaimustav raamat. Kulgemise raamat. Soovitan kindlasti kõigil lugeda. Üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Ma ei suutnud seda raamatut kiiresti lugeda, ega ei tahtnudki. See pole selline teos, mille peaks kiirelt alla kugistama. Ilmselt ma tahan seda kunagi ka uuesti lugeda. Võrratu raamat.