Ain Kütt. Kolme kaardi mõistatus (Hea Lugu, 2023)

284 lk

Ain Küti ajalooliste kriminaalromaanide sarjas „Sagadi paruni mõrvalood” on eelnevalt ilmunud „Risti soldati mõistatus”, „Kuldse medaljoni mõistatus” ja „Musta paguni mõistatus”. „Kolme kaardi mõistatus” on sarja neljas osa.

Need raamatud on küllaltki hästi loetavad ka eraldi, ei pea neid just järjest lugema, kuigi ma isiklikult eelistan järjest lugeda. Kriminaalsed juhtumid on igas osas erinevad. Tegelaste elu ja suhted arenevad küll raamatust raamatusse edasi, aga need ei ole kuigi märkimisväärsed.

Seekordse krimiloo aluseks on vana vandenõuteooria, mille järgi suurvürst Konstantin 1825. aastal troonist loobus, seda paar nädalat hiljem kahetsema hakkas ning pärast seda tagasi saada soovis ning väidetavalt olid temaga mestis mitmed siinsed aadlikud. Tegevus toimub 1830. aasta hiliskevadel.

Seekordses osas on lahendada üks väga segane lugu, kuhu on segatud igasugused nuhid, merehädalised, salakirjad ja muu seesugune. Pealegi ei ole Sagadi mõisahärra enam kohtunik, vaid selleks valiti hoopiski Idavere mõisnik Gernet.

Palmse mõisas peetakse peretütre kihluse auks pidu, mis lõppeb ühe külalise tapmisega, mille peamiseks kahtlusaluseks on Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Selgub, et see pidi olema lihtsalt vemp Sagadi mõisahärrale ning keegi ei pidanud surma saama.

Kuidas eelmistest osadest tuttav kolmik Paul Alexander Eduard von Fock, Gerhard Wagner ja Maria Juliana von Nottbeck selle olukorra lahendab, seda saate lugeda juba raamatust.

Raamatus olevad tegelased ei ole täpsed vasted reaalselt tollel ajal elanud inimestega, vaid autor on neid oma soovi järgi mugandanud. Küll on autor paigutanud nad siiski võimalikult autentsesse keskkonda ning seda on autor püüdnud edasi anda nii tõetruult kui võimalik. Samuti on raamatu tegevuspaigad kõik ajaloolised ning autor on kirjeldanud neid nii nagu nad raamatu sündmuste toimumisajal olid.

See ongi lisaks sellele krimiloole minu silmis üks selle raamatu plusse. Lugeja saab aimu, kuidas elas tolleaegne aadelkond ja ka lihtrahvas Eestis. Autor kirjeldab olusid ja erinevaid traditsioone päris põhjalikult. Nii et lisaks põnevusele saab lugeja teada natuke ka ajaloost.

Juhtum ise oli põnev ja kiire lugemine. Mulle raamat meeldis, see on selline kerge ja mõnus ajaviide. Nüüd tahaks juba natuke rohkem selgust saada Annikvere mõisapreili osas. Mis teema temaga ikkagi on. Autori keerutamine hakkab natukene juba närvidele käima.