190 lk
Jaan Kaplinski raamatu „Vaimu paik” aluseks on aastatel 2000 kuni 2014 toimunud Raadioülikooli loengud Vikerraadios ja Klassikaraadios.
Raamatu alguses on väike kirjavahetus Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski vahel, kus siis Õnnepalu küsib Kaplinskilt küsimusi ja siis mõlemad arutlevad nende üle. Kirjavahetus toimus 2020. aasta sügisel paari kuu jooksul.
Raamatus on seitse peatükki, kus Kaplinski arutleb teda köitvate teemade üle. Raamatus leiavad käsitlust sellised teemad nagu eesti keel, usk ja armastus, paiga vaim ja vaimu paik. Religioon on üldse Kaplinskile väga hingelähedane teema. Veel leiab raamatust arutluse teemal Esimene maailmasõda ja tema lapsepõlve Tartu. Samuti arutleb autor Fermi paradoksi üle. Kes ei tea, mida see tähendab, siis siit raamatust saab teada.
Siin raamatus ei saa sõna ainult Jaan Kaplinski, vaid nende loengute lõpus arutleb ta nende teemade üle mitme teise inimesega. Näiteks Jaan Tootsen ja Valdur Mikita.
Minu jaoks oli see esimene tutvus Jaan Kaplinski loominguga. Pean ütlema, et see on väga muljet avaldav. Õnnepalu kirjutab raamatu tagakaanel, et Kaplinski looming ja mõtted on teda kuidagi erilisel viisil inspireerinud, pannud edasi mõtlema, vastu vaidlema, unistama, kirjutama, lootma. Ja mind panid need loengud samamoodi edasi mõtlema. Neid peab süvenenult ja mõttega lugema ning palju korraga ei saa ega tahagi, sest tõesti tekivad endal ka antud teemadel mõtted ja siis tahtsin mõelda vahepeal neid enne kui järgmise peatüki kallale asusin.
Kõige rohkem köitsid mind selles raamatus tema arutlused Esimese maailmasõja üle. Kuidas osa tolleaegseid inimesed nägid sõjas midagi head, mis tuleb ja puhastab. Samuti oli minu jaoks huvitav lugeda tema lapsepõlve Tartust. Tartu on minu jaoks küllaltki võõras linn, aga ometi olid tema kirjeldused jutustamisviis kaasahaaravad.
Mulle igatahes pakkus see raamat palju mõtlemisainet ning soovitan ka teistele lugemiseks.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar