Tõlkinud Jan Kaus
294 lk
Paar aastat tagasi tagasi lugesin Kinnuneni raamatut „Nelja tee rist”. „Peraküla” on selle mõtteline järg, sest teemaks on sama perekond. Autor keskendub kahele tegelasele.
Esimene neist on pime tüdruk Helena, kelle lugu saab alguse, kui perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingis pimedate kooli. Lugu räägib sellest, kuidas ta püüab peale kooli iseseisvalt hakkama saada trotsides erinevaid eluraskuseid.
Teine tegelane on Tuomas, kes on Helena vennapoeg. See lugu leiab aset Helena omast umbes nelikümmend aastat hiljem. Tuomas lahkub samuti vanematekodust, et minna kooli ning eemale oma kodukohast. Ka tema elu on raske, sest tal on raske leida endale kaaslast. Alguses see tundubki talle võimatu, sest talle meeldivad teised mehed.
Need kaks lugu põimuvad siin suurepäraselt. Ühisteks nimetajateks on perekond ja oma õnne leidmine. Kõik seda ei leia. Nende teel on mitmeid takistusi. Üks on erivajadustega ja teine on homo. Autor näitab ilmekalt, kuidas elu on aastakümnete jooksul muutunud, kuidas inimeste arvamused ja hoiakud teatud asjade kohta muutuvad. „Peraküla” on perekonnasaaga.
Autor kirjutab tegelaste eluraskustest nii loomulikult ja teatud paratamatusega, et nii lihtsalt on ja sellega tuleb leppida. Raamat on küllaltki masendava teemakäsitlusega, aga nii kaasakiskuvalt kirjutatud, et raske oli ennast sellest lahti rebida ning argipäevatoimetusi teha või tööle minna. Minu poolt igatahes kindel lugemissoovitus, kes veel lugenud ei ole.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar