Tõlkinud Pilleke Laarmann
445 lk
Jojo Moyes on üks mu lemmikkirjanikke.
„Tähtede jagaja” tegevus toimub 1930-ndate lõpus Baileywille’s Kentuckys. Alice on pärit Inglismaalt, aga abiellus jõuka ameeriklasega, et vanematest eemale pääseda. Alice ei sobitunud kuidagi perekonda ning vanemad tuletasid seda talle pidevalt meelde.
Ta loodab Bennettiga abielludes ja Ameerikasse kolides pöörata oma elus uue ja parema lehekülje, aga mida aeg edasi, seda enam tundub talle, et on sattunud vihma käest räästa alla. Bennett on oma isa käpa all ning ei tee oma naisest väljagi. Alice tunneb ennast õnnetuna. Ühel päeval kuuleb ta, et organiseeritakse maal elavatele inimestele ratsaraamatukogu lugemise edendamiseks ning ta pakub ennast välja sinna raamatukoguhoidjaks.
Äiale muidugi see algatus ei meeldi. Veel vähem on ta rahul sellega, et tema minia tahab sinna tööle minna. Alice suudab siiski oma tahtmise läbi suruda ning nii kohtub ta Baileyville’i paha lapse Margery’ga, kes samuti ei järgi ajastu norme.
Nende kahe kohtumisest saab algus suurepärane sõprus, mis aitab mõlemal keerulistest aegadest välja tulla.
Moyes oskab kirjutada tõeliselt hinge minevalt. Ma elasin neile tüdrukutele ja raamatukogualgatusele südamest kaasa. Uskumatu, aga oli inimesi, kes leidsid, et raamatukogu ja jagatav kirjandus rikub inimesi . Eks neil oli ka oma põhjus, miks nad kartsid, et rahvas targaks saab.
Sõprus aitab kõigil vastu pidada ning muidugi on raamatus ka armastust. Ma nautisin selle raamatu lugemist väga. „Tähtede jagaja” on kvaliteetne ajaviiteromaan, mida soovitan kõigile lugemiseks. See on küll mõne kohapealt veidi naiivne, aga samas südantsoojendav. Üldiselt on raamat küllaltki realistlik oma juhtumistega.
Raamat on inspireeritud tõestisündinud loost, sest tegelikult on ka sellised ratsaraamatukogud Ameerikas 1935. ‒ 1943. aastatel olemas olnud ning varustanud rohkem kui 100 000 maapiirkondade elanikku.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar