Tõlkinud Ilona Martson
275 lk
Narine Abgarjan on üks neist kirjanikest, kelle teosed püüan kohe läbi lugeda, kui nad eesti keeles ilmuvad. Suurepärane kirjanik, kes oskab tavaliste inimeste elust nii hingepugevalt ja kaasakiskuvalt kirjutada.
Raamatu „Simon” tegevus toimub väikeses Armeenia linnakeses Berd. Ühel päeval sureb müürsepp Simon. Selles surmas ei olnud midagi imelikku. Ta oli juba auväärses eas. Perekond korraldab talle väärikad matused, kuhu tulevad mitmed linnaelanikud austust avaldama.
Simon elas küllalt pika elu ja selle ajal jõudis ta palju teha. Nimelt oli Simon eluajal korralik naistemees. Nii väikeses linnas saladused kaua ei püsi ja nii teadis oma nainegi mehe afääridest ning korraldas talle ka skandaale. Kõik Simoni olulisemad armukesed tulevad ka matustele. Ametlikule naisele see muidugi ei meeldi, aga mis sa teed. Selline see elu on.
Raamatus „Simon” jutustavadki armukesed oma elusaatustest ja sellest, kuidas nad Simoniga kohtusid ja nende armuloost. Kuidas nad kohtusid ja millega see lõppes. Viimases peatükis antakse sõna ka Simonile endale.
Nende naiste elud oli kohati nii sarnased aga samas nii erinevad. Elasin neile kõigile kaasa ja lootsin, et neil elus ikka kõik hästi läheks.
Mulle „Simon” väga meeldis nagu ka eelnevad Abgarjani raamatud. Ta oskab lihtsate inimeste kannatused ja rõõmud kirja panna nii loomulikult, endastmõistetavalt ja kaasahaaravalt. Ta kirjeldused on elavad ja tegelased ning olukorrad kerkivad lugedes silme ette. Abgarjani lugudest koorub välja armeenlaste temperament ja olemus.
Punase raamatu sarjas ilmuvad kvaliteetsed romaanid, nii et soovitan lugeda.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar