Valerie Perrin. Lilledele värsket vett (Tänapäev, 2022)

Tõlkinud Pille Kruus

491 lk

See raamat läheb mu selle aasta parimate lugemiselamuste nimekirja.

Violette Toussaint on Prantsusmaal ühes väikeses linnas kalmistuvaht. Ta on seda tööd teinud juba aastaid. Tema majake on üks hubane koht, kus ühtviisi hästi tunnevad ennast hauakaevajad, kirikuõpetaja, matusekorraldaja, lahkunute lähedased ning kassid-koerad. Ta ei karda surnuid. Ta hoolitseb nende haudade eesst, juhatab inimesi kalmistul ja teeb üldse palju sellist, mis tema tööülesannete hulka ei kuulu.

Ühel päeval tuleb surnuaeda politseikomissar Julien. Julieni ema on oma testamendis soovinud ennast matta ühe mehe kõrvale, keda Julien ei tea. Julien asub selgitama, kes see mees on ja kuidas ema teda tundis.

Lugu algab küllaltki humoorikalt ning tundub olevat ka helge. Jutustatakse uskumatuid lugusid, mis seoses matustega ja hauakaevamistega juhtunud on ja sellest, kuidas Violette öösiti surnuaias pidutsemas käivaid teismelisi eemale peletas.

Tegelikult on siin loos ka palju traagikat. Violette on orb, kes kasvas üles lastekodus. Ta kasvas üles nii, et ta ei osanud midagi tahta ning leppis vähesega. Ühel päeval kohtas ta baaris töötades Philippe Toussaint’i, kellesse ülepeakaela armus. Neile sündis väikese tütar. Mõne aja pärast juhtus nii, et Philippe jäi kadunuks ja ei tulnudki enam tagasi. Violette ei pööranud sellele tähelepanu, sest mees oli paras jobu. Philippe elu sisuks oli käia motikaga sõitmas ja armukestega kohtumas. Violette oli harjunud, et ta võib mitu päeva eemal olla.

Raamatus on peatükid tänapäevast ja minevikust. Siin on mitmeid kõrvaltegelasi, kelle elulood raamatus lahti kooruvad. Minevikus on juhtunud mitmeid traagilisi sündmuseid, aga Violette on siiski elujaatav. Minu jaoks ongi siin peamiseks teemaks lein ja leinaga toimetulek.

Autor käsitleb teemat loomulikult aga siiski delikaatsusega. Raamat on traagiline ja samal ajal ka ilus, naljakas ning soe. Tegelased on kõik huvitavad inimesed. See lugu paneb tegelastele kaasa elama ja kaasa tundma ning on südantsoojendav. Elu ei ole ainult must-valge. Lugu jutustab tavalise inimese elust, kellele saatus on andnud palju kanda, aga siiski on ta heatahtlik. Ta on leidnud elus oma koha ning sellega rahul. Lõpus on lootust ka uuele armastusele. Soovitan igal juhul lugeda.