Tõlkinud Sirje Kiin
136 lk
Arto Paasilinna on üks tunnustatumaid ja viljakamaid soome kirjanikke, kes peamiselt kirjutas kelmiromaane. Tema raamatut „Jänese aasta“ võib pidada tema kõige tuntumaks teoseks. Autori lemmikkarakter on ühiskonna rataste vahele jääv ja ringirändav seikleja. Täpselt selline on ka raamatu „Jänese aasta“ peategelane.
Ühel suveõhtul sõidavad kaks oma elust tülpinud meest pealinna. Nendeks on toimetaja Vatanen ja fotograaf. Nad on parajasti kusagil pärapõrgus, kui nende autole hüppab ette jänes. Fotograaf peab auto kinni ja Vatanen läheb vaatama, mis jänesest sai. Selgub, et see on väike jänesepoeg, kelle jalg on õnnetuses murdunud. Vatanen teeb talle käepärastest vahendidest lahase ning pistab poja omale taskusse.
Samas ei ole tal plaani minna tagasi autosse, et oma rutiinse ja üksluise elu juurde naasta. Ta ei ole rahul ei oma abielu, kodu ega tööga. Aasta aega rändab ta niimoodi ringi terveks ravitud jänesega ning eirab ühiskondlikke norme. Romaani lõpuks on ta tahtmatult toime pannud mitu niinimetatud kuritegu.
See on kaasahaarav seikluslugu toimetaja Vataneni ja jänese sõprusest ja sekeldustest nii ametivõimudega kui ka teiste inimestega. Sellel teekonnal satuvad nad tõesti igasuguste tüüpide otsa – näiteks rahuliku vandenõuteoreetiku ja kummalise kirikuõpetaja otsa. Lõpuks satuvad nad isegi nõukogude liitu. Tema kirjeldused sellest, kuidas soome mehed põgenevad metsikusse loodusesse ning nende isepäine suhtumine ellu ja jäika ühiskonda on humoorikas. Pigem musta huumori stiilis, aga samas on see siiski kuidagi helge. See on üks humoorikas ja seikluslik kelmiromaan, mida soovitan kindlasti lugeda. 1977. aastal tehti sellest raamatust Soomes ka film.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar