Tõlkinud Maarja Pärtna
176 lk
Ma olen senini jõudnud Atwoodilt lugeda ainult ühe raamatu ja see jättis minusse nii sügava jälje, et ma juba selle ühe teose põhjal pean teda oma üheks lemmikuks. Teisi raamatuid ei ole jõudnud lugeda, sest mul on mitu tema raamatut kodus olema ja no teadagi kuidas koduste raamatutega on. Aega küll neid lugeda. Nüüd siis võtsin kätte „Tehingud surnutega”. Pean ütlema, et tegemist oli huvitava raamatuga, aga kohati nõudis ikka väga keskendumist.
„Tehingud surnutega” põhineb 2000. aastal Cambridge’i ülikoolis peetud kuuel loengul, milles tal paluti kõneleda kirjutamisest ja kirjanik olemisest. Siin raamatus ta kirjutabki sellest, mis tunne on temal olla Kanada kirjanik, kus seda tol ajal üldse eriti ei hinnatud. Atwood pöörab palju tähelepanu ka sellele, mis tunne on olla naiskirjanik ja kuidas ühiskond suhtub naiskirjanikesse veidi teistmoodi kui meeskirjanikesse.
Autor toob mitmeid näiteid enda lapsepõlvest ja kogemusest kirjanikuna ning need osad raamatust olid minu jaoks põnevaimad. Mind on alati vaimustanud see, kui ma saan piiluda kirjaniku ellu. Kirjanikuelu tundub minu jaoks nii põnev, aga samas ka erinevaid väljakutseid täis.
Raamatut võiksid lugeda kõik, keda kirjutamine huvitab, aga eriti peaks sobima kirjanikele ja neile, kes plaanivad kirjutama hakata. Saate siit lugeda, mis ajendab kirjanikke kirjutama, millest nad ainest võtavad ja muudest kirjutamisega seotud teemadest.
Kohati oli seda küll veidi raske lugeda ja palju korraga ei saanud, aga siiski on tegemist põneva raamatuga, mis pani rohkem mõtlema kirjanikuelu üle.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar