Andrus Kasemaa. Vanapoiss (Kultuurileht, 2019)

lrk-17-18-2019-andrus-kasemaa-vanapoiss108 lk

See on nüüd ilmselt selle aasta suurim pettumus. Täielik piin oli seda raamatut lugeda. Ma oleksin selle pooleli jätnud, aga ei viitsinud enam lugemise väljakutse teemasse sobivat raamatut otsima hakata. See raamat ajas mu kohati päris marru.

Mulle millegipärast jäid siit raamatust meelde ainult negatiivsed emotsioonid ja mõtted. Terve see raamat oleks nagu skisofreeniku kirjutatud. Ta kirjutab siin, kuidas ta vihkab inimesi, naisi, geisid  (kuigi see vanapoiss on siin ise gei) jne. Üldse vihkab kõike ja kõiki. Eesti on nii kole ja tema ei taha siin elada, aga samas kuskil mujal ka ei taha olla. Loodab, et tuleb Venemaa ja hävitaks siin kõik senise ära. See jääb mulle siit raamatust meelde. Siin oli muidugi ka natuke ilusamaid mõtteid looduse teemal, aga minu mõtteis jäi kajama see, kuidas kõik on nii kole ja vastik ja kuidas see vanapoiss midagi ei salli.

Ma ei tea, kas see peaks olema mingi sarkastiline vaade tänapäeva ühiskonnale, aga mulle selline stiil ei sobinud. Kõik see negatiivsus ja koledus, mis siin on. Mul on tunne nagu see valguks kõik mulle peale ja ma tahan peale selle lugemist minna duši alla ja selle kõik endalt maha pesta.

 

One thought on “Andrus Kasemaa. Vanapoiss (Kultuurileht, 2019)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s