Mare Kandre. Kurat ja Jumal (Kultuurileht, 2019)

Kurat ja JumalTõlkinud  Marin Pärtel
144 lk.

Mu teele satuvad viimasel ajal üsna kummalised raamatud. “Kurat ja Jumal” oli üks neist ja ma ei oska päris selget seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Sisu on selline, et elasid kord Kurat ja Jumal. Kurat oli tõmmu, kõhn, lühikest kasvu, karvane. Muidu koleda välimusega, aga väga ilusate silmadega. Lisaks oli ta hea iseloomuga. Jumal selle eest oli paks punase peaga poisike, kes oli ärahellitatud iseloomuga. Kurat ei tahtnud muud, kui inimestega sõbraks saada, aga inimesed nähes tema välimust, pistsid jooksu. Kuskilt oli pärit ka jutt, et Kurat on paha ja teeb inimestele halba. Selle eest Jumalat inimesed kummardasid. Jumal pidas seda muidugi loomulikuks ning võis vabalt inimesele oma kuldse sauaga vastu pead virutada.

Nii need kaks siis elasid kaua aega tagasi. Üks metsas inimese eest peidus, teine aga üleval pilvepiiril. Inimesed elasid aga omasoodu ning hävitasid iseendid ning planeeti, millel elasid.

See oli tõesti omapärase sisu ja vormiga raamat. Tekst on proosavormis, aga lüüriline nagu luule. Siit leiab nii irooniat kui huumorit, süngust kui helgust, viha ja andestamist. Natuke nagu tüüpiline hea ja kurja lugu, aga mida lõpupoole asi liigub, seda ebatraditsioonilisemaks muutub. Ma selle raamatu lugemist ei kahetse. Kohati ajas mind muigama, siis muutis jälle kurvaks ning elasin tegelastele kaasa. Päris kõigile aga soovitada ei julge.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: