246 lk.
Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.
Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.
Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar