Sirly-Ann Meriküll. Killuke sügavikku (S.-A. Meriküll, 2019)

killuke-sügavikkuIllustratsioonid Aybüke Karaaslan
81 lk.

Ma ei pea ennast eriliseks luulesõbraks, kuid viimasel paaril aastal olen siiski mõnikord luulet lugenud. Käesolev luulekogu on autori debüüt ning aitäh autorile, et ta saatis mulle ühe pühendusega eksemplari.

Autor on ise öelnud enda raamatu kohta nii:

Ma tahtsin, et raamat “Killuke sügavikku” peegeldaks täielikult mind. Et see olekski Mina. Kes mind piisavalt tunnevad, tunnevad siin raamatus ka minu ära.

Mina autorit ei tunne, aga ma tundsin ennast päris mitme koha peal ära. Lugedes tekkis mõnus äratundmine, et mina olen ka selliseid mõtteid mõelnud ja tundeid tundnud. Raamat algab positiivsete nootidega ning lõppeb süngelt.

Üheks olulisemaks teemaks on siin kohalolu, olemine siin ja praegu, mitte kusagil minevikus või tulevikus. On päris raske olla oma mõtete ja tunnetega siin ja praegu, nautida käesolevat hetke ja mitte mõelda sellele, mis homne toob. See teema kajastub mitmes luuletuses.

Teiseks oluliseks teemaks on armastus. Nagu elus ikka, alguses on kõik rõõmus ja hea, siis tekivad murepilved ja lõpuks lahkumine. Mulle meeldis raamatu ülesehitus positiivsest süngeks.

Siin leidub luuletusi ka argiteemadel, näiteks ühistransport ja pühapäeva hommikune Tallinn. See viimane meeldis mulle eriti, sest just nii ongi. Üks omapärane luuletus on “Ridade vahel”, mida ma lugesin kolme erinevat moodi. Väga äge lahendus.

Autor ütleb veel:

Meis kõigis on killuke sügavikku: paika, kus on parajalt pime ja üksik.

Minus on see tõesti olemas ja Sirly-Ann Meriküll’i luuletused puudutasid seda. Rohkem tundsin sidet süngemate luuletustega, positiivsemad ei läinud nii hinge. Igal juhul soovitan lugeda. Ma lugesin neid aegamisi, nautides, mitte kiirustades. Tuleb võtta see aeg ja peale lugemist natuke mõtiskleda.

Toon näitena ühe helgema luuletuse, mis mulle väga meeldis.

Hetk

Ma tahaksin olla lind,
kes hommikul päikesega ärkab;
või esimene lumikelluke,
kes lume alt tärkab;
või kass, kes laiskleb
pühapäeva lõunapoolikul;
või õunauss õunapoolikul…
või kui saaksin ma
 olla hoopis
hetk,
siis saaksin näha
kõike seda maailma ilu
ja iga hetk
vaadata sellega tõtt.
Iga vahune lainehari
ja tuules õõtsuv leht;
ja kibeda maitsega mari
või hoopis pilvekiud, ehk…
Kui ma oleksin Hetk
siis ükski vari, viiv ja päikesekiir
ei jääks märkamata –
isegi see lume sillerdav helk. 

(lk 23)

Igal juhul soovitan!

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s