Tõlkinud Kadri Pettai
342 lk.
Mulle tundub, et ma hakkan tasapisi väsima nendest närvilistest kangelannadest. Mulle seekord üldse Anna ei meeldinud. Ta oli kuidagi nii silmapaistmatu, et olla kangelanna. Ta ei teinud suurt midagi peale närvitsemise. Ma saan aru, et ta leinas ja puha, aga sul on väike laps, võta ennast kokku, ära ole kogu aeg selline närvipundar ja paanikas.
Selle raamatu sisust ei saa eriti rääkida, muidu reedaksin liiga palju.
Aasta tagasi lõpetas Anna ema Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Pool aastat enne seda sooritas Anna isa Tom Johnson samasugusel viisil enesetapu. Nüüdseks on Annal endal väike tütar ning ebakindlatel alustel suhe. Ta tunneb oma vanematest puudust. Täpselt ema surma-aastapäeval saab ta ühe kaardi, mis paneb ta kahtlema, kas vanemad ikka tegid enesetapu. Ta hakkab asja uurima ning seda tehes satub ta enda ning väikese tütre elu ohtu.
Tegevus oli täiesti okei. Oli ootamatuid pöördeid, neid oli mitmeid. Korralik põnevik, kui välja arvata see, et mulle Anna üldse ei meeldinud. Selle eest meeldis mulle erus olev uurija Murray Mackenzie, kes oli hingega asja kallal. Raamatu lõpp oli jällegi veider minu arust ning jäi ka küllaltki lahtiseks. Selline õlgu kehitama panev raamat. Endiselt meeldib mulle Mackintoshi raamatutest esimene “Ma lasen sul minna” kõige rohkem.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar