240 lk.
Ma ei ole juba tükk aega Minu-sarjast midagi lugenud. Oligi viimane aeg võtta käsile üks teos sellest sarjast.
Indoneesia on erinevatest saartest koosnev riik, mis on nii mitmekesine, et seda on raske ühte väikesesse raamatukesse mahutada. Mulle tundub, et autoril on õnnestunud meile seda värvikirevust edasi anda. Ta kirjutab Jaavast, Kalimantanist, Balist, Sumatrast ja Jakartast.
Raamatu autor läheb Indoneesiasse õppima, kus ta vaated põrkuvad täiesti erineva kultuuritaustaga inimestega. Selle aja jooksul, mis ta Indoneesias on, jõuab ta seal korraldada “Teeme ära!” aktsiooni, õppida selgeks keele, teha metsarahvast film ning kirjutada indoneeslastest indoneesiakeelse raamatu.
Raamatu võtab tabavalt kokku autori enda tekst, mida ta oleks tahtnud Indoneesias telestuudios öelda:
Tahtnuks öelda veel nii palju rohkemat, kui mu mõtted poleks takerdunud ununenud sõnade taha. Et te oletegi vastuolude maa ja seote pidevalt võimatuna näivaid opositsioone. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud. kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et oma mitmekesisuses olete justkui nagu maailma makett. Et siin on esindatud skaala äärmuslikest usklikest äärmuslike uskmatuteni, pillavast rikkusest näljase vaesuseni, südamlikust hoolimisest kõleda osavõtmatuseni, lopsakast loodusest kurva tühimikuni. (lk 240)
Mulle raamat meeldis. See oli ladusalt ja põnevalt kirjutatud, nii et haaras kaasa. Soovitan lugeda.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar