Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan (Vemsa, 2017)

Serafima_ja_Bogdan_rekl.cdrIllustreerija Peeter Allik
559 lk.

Raamat saavutas Eesti Kirjankike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha. Samuti pälvis Vahur Afanasjev sama raamatuga hiljuti ka Eesti Kultuurkapitali 2017. aasta  kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosa valdkonnas.

Tegu on päris mahuka raamatuga, mis hõlmab laia perioodi. Algab tegevus 1944. aastal ning lõppeb Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Jälgitakse Peipsiveere vanausuliste külaelu. Ajaloo taustal kujutatakse nende inimeste rõõme ja muresid, kuidas aina enam ja enam kaugenetakse oma usust ning jäädakse kuskile triivima.

Päris masendav oli lugeda, kuidas osasid inimesi viis elus edasi ainult mõte kättemaksust. Eks see kättemaks viiakse täide ka ning selle lõpp on groteskne, et kas just nii pidi minema.

Siin raamatus on kõike, on viha, armastust, ükskõiksust, ahnust, saamahimu, seksi ja vägivalda, julmust, joomist ja killuke rõõmugi. See ongi elu. Loomulikult on palju juttu usust. Usk ajab inimesed kohati hullukski, sama teeb ka kättemaks. Kurb on vaadata ühe jõulise küla allakäiku nõukogude ajal. Nagu teada, siis ei sallitud tol ajal võimude poolt usku. Hiljem küll õhkkond leeveneb, aga on juba hilja. Kombed on paljudel noortel meelest läinud ning nad ei soovigi esivanemate  kombel elada. Lahkuvad kodukohast linnadesse. Paljud on kaotanud pinna jalgade alt ja hakanud jooma ning lõpuks alla käinud. Ma arvan, et see on üsna tõetruu pildike Eesti maaelu hääbumisest.

Ma suhtusin raamatu lugemisse teatud kõhklustega. Olin enne lugenud tema raamatut “Minu Brüssel”, mis mulle ei meeldinud, aga alustades “Serafima ja Bogdani” lugemist, siis olin meeldivalt üllatunud. Mulle üldiselt meeldis, kuigi lugemine võttis aega, sest tekst oli tihe ja mahukas. Mulle meeldis see ajalooline taust ja see, kuidas kirjeldati vanausuliste kombeid. Mul jooksis nagu film silmade ees, kui seda lugesin. Tegelased olid ka huvitavad ja haarasid kaasa. Tekkis huvi, mis neist saab. Kuna käsitletakse nii pikka perioodi, siis on loomulik, et vanemad inimesed surevad, nende lapsed saavad vanaks ja lapselapsed suureks.

Natuke mind häiris, et päris palju mainiti mehekotte ehk siis meeste suguelundeid. Küll nad vahivad teiste omi ja võrdlevad enda omaga jne. Ma ei tea, võib-olla mehed päriselt ka võrdlevad niimoodi. 😀 See oli kohati muidugi koomiline, aga lõpuks muutus tüütuks.

Häirisid ka paljud kirjavead raamatus. Tundub nagu oleks toimetaja natuke lohakas olnud.

Loodan, et te nüüd ära ei ehmatanud nendest süngetest toonidest siin. Soovitan siiski raamatut lugeda. Natuke leidub positiivseid noote ka. Näiteks tegelased Feofan ja Varvara.

Advertisements

One thought on “Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan (Vemsa, 2017)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s