Hannah Kent. Matmisriitused (Päikese Kirjastus, 2018)

matmisriitusedTõlkinud Bibi Raid
336 lk.

Minu lugemisaasta on alanud süngete nootidega. Eelmine raamat ei olnud ka just helgete killast, aga “Matmisriitused” on klass omaette. Juba pealkiri reedab, et midagi kerget sealt tulemas ei ole. Sellest hoolimata mulle raamat tohutult meeldis. Lihtsalt võimas.

1829. aastal mõistetakse Põhja-Islandil Agnes Magnúsdóttir kaasosalisena süüdi kahe mehe tapmises. Karistuseks surmanuhtlus. Karistuse täideviimiseni saadetakse ta piirkonnaametnik Jón Jónssoni tallu. Mees ja mehe perekond (tütred Steina ja Lauga ning naine Margrét) ei taha teda sinna. Kes tahaks enda juurde süüdimõistetud mõrtsukat? Nii väldibki perekond temaga suhtlemist. Temaga suhtleb ainult abiõpetaja Tóti, kes peab Agnese surmaks ette valmistama. Kui suvest saab talv, siis hakkab pererahvas vaikselt aimu saama Agnese loost.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Agnes Magnúsdóttir oli viimane inimene, kes Islandil hukati. Autor kirjutab, et ta tegi enne mitu aastat uurimistööd. Enamik tegelasi, kes raamatus esinevad, on ka reaalselt elanud ning ka paljud kohanimed vastavad reaalsetele nimedele.

Järjekordselt sai loetud üks raamat, mis mind hingepõhjani raputas. Kõik see süngus ja äng on antud edasi nii kaunis keeles. Mulle tundub, et ka tõlge on suurepärane. Raamat ei edenenud mul kiiresti, aga see ei takistanud mul raamatusse sisse elamast ning seda nautimast. Lugemisaasta algas küll süngete nootidega, aga väga suurepärase lugemiselamusega. Ei kahetse üldse, et selle raamatu ka enda isiklikku raamaturiiulisse soetasin. Ilmselt tahan seda kunagi veel lugeda.

Raamat ei sobi ilmselt kõigile, sest teema on sünge ja karm.

Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast.  Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad “Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võibolla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal. (lk. 37)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s