Kate Atkinson. Lõpetamata juhtumid (Ersen, 2017)

lõpetamata-juhtumidTõlkinud Kati Karu
311 lk.

See on üks äärmiselt kummaline raamat. Väga väga kummaline. Tekitas minus totaalse hämmingu. Ma tegelikult mõtlesin vahepeal pooleli jätta, aga millegipärast lugesin siiski edasi. Tegu peaks olema põnevuromaaniga, aga eriti põnev ta ei olnud. Pigem selline lihtsalt krimi.

Siin on kolm erinevat juhtumit. Esimene juhtus aastal 1970, kui kadunuks jäi 3-aastane Olivia. Teine juhtus aastal 1994, kui tapeti näiliselt põhjuseta 18-aastane Laura ning kolmas leidis aset 1979. aastal, kui Michelle tappis oma abikaasa Keithi. Nii ja nüüd jõuame raamatu tänapäeva, mis on 2004. aastal. Kõigist kolmest juhtumist on omajagu aega möödas, kui neid asub uurima eradetektiiv Jackson Brodie.

Uurima on isegi liiga palju öeldud. Tegelikult arvab Brodie, et ta ei leia nende kohta nagunii midagi uut. Pealegi mulle tundus ta natuke laisavõitu, aga samas heasüdamlik. Niisiis, ta võtab ikkagi tööotsad vastu, kui nendega seotud inimesed tema abi paluma tulevad. Igatahes ta ei teeks nagu suurt midagi ja lõpus siiski leiavad need mingisuguse lahenduse. Mulle tundus, et kuidagi lihtsalt jõudis info Brodie’ni.

Lisaks maadleb Brodie siin veel oma eraeluga, mis on üsna sassis. Nagu sellest veel vähe oleks, siis keegi püüab teda järjepidevalt tappa.

See on üks kummalisemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Tegelased on ikka väga omamoodi ja markantsed. Näiteks Amanda. Ta on umbes 45-aastane (ma enam ei mäleta, kas see oli raamatus kirjas ka) ja iseloomult selline nagu ora oleks teatud kohas. Tal on õde Julia, kes on tema vastand, rõõmus ja energiline. Nad kaklevad pidevalt. Siis on seal veel paks ja heasüdamlik Theo, üks kodutu plika, üks hirmus vana proua, kellel on hunnik kasse ja Caroline, kes ei salli oma abikaasa lapsi esimesest abielust.

Kohati oli raamat hulluksajavalt igav, nii et tõesti mõtlesin pooleli jätta. Ma enam ei saagi aru, miks ma seda ei teinud. Ju mind siis midagi ikka köitis. Suurt kärtsu ja mürtsu raamatus ei olnud, aga need situatsioonid, mis siin aset leiavad on sageli ikka väga koomilised. Omapärased võrdlused ja mõtted. Näiteks mõtleb Amelia, kas ta oleks nõus seksima koeraga, kui seda oleks vaja Julia elu päästmiseks. Olgu öeldud, et ta ei salli eriti Juliat. Või see, milliste sõnadega Caroline mõtleb oma abikaasa lastest. Kohutav, aga samas ajab muigama.

Selle raamatuga oli mul veel see probleem, et osad tegelased ei tahtnud meelde jääda. Kirjutab lõpus ühest tegelasest ja ma ei suutnud meenutada, kes too selline oli 😀

Jackson Brodie’st on veel kolm raamatut. Ma ei tea, kas ma olen valmis järgmiseid lugema. Lihtsalt nii veider kogemus selle raamatuga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s