Peter Swanson. Mõrva väärt (Päikese Kirjastus, 2016)

mõrva-väärtTõlkinud Eva Nooni
317 lk.

Lugesin mõnda aega tagasi autori teist eesti keelde tõlgitud raamatut “Kõik tema hirmud” (Päikese Kirjastus, 2017) ja see oli suurepärane. Nii otsustasin ka tema esimese eesti keelde tõlgitud raamatu läbi lugeda ja ei kahetse. Lihtsalt nii põnev on, et kõik muu elu jätaks tahaplaanile ja lihtsalt loeks kuni raamat läbi.

Raamatul on sobiv pealkiri, sest praktiliselt kõik tegelased siin on mõrva väärt, võta üks ja viska teist. Londonist Bostonisse lennates kohtub Ted Severson lennukis ilusa punapea Lilyga, kellega nad jäävad jutustama. Nad jõuavad oma jutuajamisega sinnamaani, kus Ted tunnistab, et tahab oma naise ära tappa. Suur on aga mehe üllatus, kui Lily ütleb, et seda saab korraldada.

Lilyl on omamoodi õiglustunne. Ta nimelt arvab, et osad inimesed ei väärigi elu. Selle otsustab nende inimeste käitumine. Nii nad kahekesi hakkavad otsima viise, kuidas Tedi naine Miranda kõrvaldada, et Ted saaks temast lahti.

Tegemist on ääretult põneva ja üllatava raamatuga. Siin on nii palju üllatavaid pöördeid ja ootamatusi ning ootamatul kombel ma leidsin ennast mõrvarile kaasa elamast. Lõppu ma küll suutsin natuke aimata, aga see ei muutnud mu lugemiselamust kehvemaks. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevust ja psühholoogist kassi-hiire mängu.  Peter Swanson lihtsalt oskab üllatada ja ma väga väga väga ootan, et see üks, mis tal veel ilmunud ka eesti keelde tõlgitakse. Tal peaks järgmisel aastal ilmuma uus raamat ja loodan sedagi eesti keeles lugeda.

Advertisements

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

Mart Juur. IFF. Suur Loterii (Seashore Production, 2017)

iff-suur-loterii200 lk.

Raamat sisaldab läbilõiget Ivo Linna lauludest, mis on talle kõige olulisemad. Raamat ongi ülesehitatud nendele lauludele. Siin on välja toodud 36 laulu, nende sünnilugu ja loomulikult on raamatus palju fotosid.

Ma ausalt öeldes olin natuke pettunud. Ootasin, et tuleb natukene rohkem juttu ka Ivo Linnast endast, paraku seda ei juhtunud. Tutvustuses on öeldud, et tegemist on esimese ja tõenäoliselt ka viimase raamatuga Ivo Linnast. Ma siiski ootaks ühte raamatut veel. Mis teha, kui uudishimu on nii suur. 😀

Saan aru, et ta on tagasihoidlik mees ja ei pea oma isiklikku elu kõigi ette laotama. Pikka juttu siin ei olegi. Fotod on muidugi super ja laulud ka. Enamus on mullegi tuttavad, kuigi mõned olid ka sellised, millest ma midagi kuulnud polnud. Ma arvan, et esimene laul, mida ma temalt tean on “Kätte on jõudnud suvi”. Ma mäletan, et laulsin seda lapsepõlves, aga tol hetkel ma ei teadvustanud endale, kes seda laulab.

Mõnusa nostalgilise meeleolu lõi, nii et soovitan tutvuda. Minul olid ootused lihtsalt liiga kõrgel.

George R. R. Martin. Seitsme kuningriigi rüütel (Varrak, 2017)

seitsme kuningriigi ryytel_kaas.inddIllustreerinud Gary Gianni
Tõlkinud Juhan Habicht
359 lk.

Eile öösel lõpetasin järjekordse põneva raamatu Jää ja tule laulu sarjast. See raamat koosneb kolmest eri loost, milles peategelased on samad. Tegevus toimub umbes sada aastat enne “Troonide mängu” sündmuseid. Troonil on Targaryenid, kuigi lohesid enam ei ole, aga neid veel mäletatakse.

Sündmuste peategelasteks on kaks omapärast tegelast. Rüütel nimega Duncan Pikk. Nagu nimigi ütleb, siis on ta erakordselt suur. Samas on ta ka heasüdamlik ja natuke naiivne. Esimes jutus ta plaanib minna turniirile ja selle võita, et natuke raha saada. Dunk on nimelt vaene rändrüütel, kelle kasvatas üles auväärne rüütel. Oma emast ja isast ei tea Dunk mitte midagi, ta oli vaene orb, kui rüütli kannupoisiks võeti. Samas on tal suur autunne ning ta keeldub tegemast asju, mis tema autundega kokku ei lähe.

Nagu tollel ajal kombeks, siis vajab rüütel endale kannupoissi. Ühes suvalises kõrtsis kohtub Dunk 8-aastase kiilaka poisiga, keda kutsutakse Munaks. Muna on üks omapärane väike poiss, kes reisib ringi valenime all ning kes eelistab oma juuksed maha ajada. Õige pea muidugi selgub ka, kes ta tegelikult on. Need kaks suudavad alati sattuda sündmuste keskele.

See oli üks tõeliselt mõnus lugemine, põnev ja samas ka humoorikas. Pildid annavad raamatule väga palju juurde. Soovitan lugeda, kes armastavad Jää ja tule laulu sarja, aga samas sobib ka neile, kes ei ole seda veel lugenud, sest need sündmused toimuvad enne põhisündmusi. Autor on lubanud nendest tegelastest veel kirjutada ning seega koostada sarja ametliku eelloo. Ma loodan, et ta seda ikka teha ka jõuab. Mina igatahes jään ootama ja tahan veel nendest tegelastest lugeda.

Ma ei leidnud, et ta oleks praeguseks nendest veel midagi kirjutanud, aga võib-olla ma lihtsalt ei osanud otsima. Mõni targem võiks mind valgustada, kas ta on juba midagi kirjutanud Dunkist ja Munast või siis mitte.

Paula Hawkins. Vete sügavusse (Helios, 2017)

vete-sügavusseTõlkinud Triin Peek
355 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist peaaegu nädal tagasi ja no kohe üldse ei edenenud. Lugesin õhtuti enne magama jäämist paar-kolm peatükki korraga, kuni tuli uni. Uskuge mind need peatükid on lühikesed, esitatud erinevate tegelaste kaudu. Raamatu algus oli igav, aga kummalisel kombel ei tekkinud mul mõtet, et võiks pooleli jätta. Ja väga hea on, et ei tekkinud, sest kui ma olin umbes sada lehekülge lugenud, läks asi põnevaks. Ei lasknudki ennast enam unustada, nii et isegi trennis mõtlesin raamatu sündmustele.

Sündmused saavad alguse, kui leitakse jõest Nel Abboti surnukeha. Arvatakse, et ta hüppas kaljult alla jõkke. Mõne aja eest sooritas seal samas üks noor neiu enesetapu. Nelli õde saabub väikesesse asulasse tuvastama surnukeha ja hoolitsema oma 15-aastase õetütre eest.

Uurijad on veendunud, et tegemist on järjekordse enesetapuga, kuid siiski millegipärast uurivad edasi. Lagedale tuuakse kõik väikese linnakese pahupool. Omavahelised keerulised suhted, mis pealtnäha on viksid ja viisakad ning jõe kehv kuulsus. Nimelt on selles jões leidnud oma otsa erinevatel põhjustel palju naisi.

Minu meelest võib selle raamatu üheks peategelaseks pidada seda jõge, sest kõik jõuab ikka kuidagi jõeni välja. Kas Nell hüppas ise? Miks tegi noor neiu Katie enesetapu? Ja paljud muud küsimused saavad lõpuks siiski vastuse.

Nagu eespool kirjutasin, siis raamatu algus edenes aeglaselt ja seda sellepärast, et siin on tohutul hulgal erinevaid tegelasi. Nende meeldejätmine võttis aega. Autor ei ole kõike üksipulgi lahti kirjutanud, vaid lugejale on jäetud mõtlemisruumi.

Mis mulle raamatus meeldis? Kõik see müstika ja salapära, mis ümbritses jõge ja neid erinevaid lugusid. See oli põnev. Samuti mulle meeldib lugeda sellistest natuke katkistest inimhingedest, kes mõnikord on head ja mõnikord mitte. Osa loost on aimatav, osa mitte. Lõpplahendus jättis minu meelest natuke soovida, aga siiski on tegemist hea raamatuga.

Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ning ei pelga natuke igavat algust. Soovitan lugeda ka Paula Hawkinsi esimest raamatut “Tüdruk rongis“.

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

e-raamat-tõde-ja-õigus-v376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.