Carla Neggers. Võõrastemaja Punane Ristik (Ersen, 2017)

võõrastemaja-punane-ristik-kuues-raamatTõlkinud Maia Planhof
279 lk.

Üks väga mõnus lugemine nagu ka eelnev osa, mida ma just hiljuti lugesin. Mõnus, kerge, helge ja kaasahaarav romaan, mida on hea ajaviiteks lugeda.

Enamus tegevusest toimub nagu ikka Knights Bridge’is, aga seekord on osa tegevusest ka Šotimaale ja Inglismaale viidud. Nimelt toimuvad seal Samantha Bennetti ja Justin Sloani pulmad. Nende tegelastega me kohtusime sarja kolmandas osas. Pulmas kohtuvad Charlotte Bennett, kes on merearheoloog ning diplomaatilise turvateenistuse agent Greg Rawlings.

Nende vahel on kohe tunda vastastikust külgetõmmet, aga see jääb alguses tahaplaanile, sest nad arvavad, et nad ei kohtu enam kunagi. Nad kohtuvad uuesti Knights Bridge’is võõrastemajas Punane Ristik. Charlotte on lubanud seda niikauaks valvama minna, kuni Samantha ja Justin oma pulmareisil on. Sedasama lubab teha ka Greg.

Enamasti kulgeme raamatus kaasa Charlotte’i ja Gregiga, aga lastakse kaasa elada ka Samanthale ning Justinile. Mõnusaid tegelasi on seal veel. Näiteks Sloanide kange vanaema Evelyn ning Gregi lapsed. Lapsed olid minu meelest natuke liiga mõistlikuks tehtud, aga see selleks. Mõnikord võivad ju teismelised ka normaalselt käituda. 😀

Vahelduseks on hea lugeda sellist õnnelikku ja natuke naiivset raamatut, kus väga suuri muresid ei ole. Stressirohkel perioodil ideaalne. Suurt kaasa mõtlema ei pea, lihtsalt kulged raamatu rütmis. Suuri sündmuseid ja põnevust ei ole, mõnusalt lihtne lugemine.

Eelnevad raamatud:
“Kaotatud suve saladused”
See öö Ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel

Advertisements

Julian Fellowes. Lõpetamata minevik (Varrak, 2017)

Past ImperfectPast Imperfect by Julian Fellowes

Kahjuks ei suutnud seda raamatut lõpuni lugeda. Lihtsalt nii tüütu, üldse ei edenenud. Seletas muudkui, kuidas inglise kõrgklass hääbus jne jne. Vahele natuke ka seda, milles tegevus peaks seisnema. Jätsin pooleli, sest mul on nii palju põnevaid raamatuid ees ootamas. Kas ei olnud praegu õige aeg selle lugemiseks või ei istu mulle selle autori stiil.
Suutsin lugeda kõigest 76 lehekülge ja siis andsin alla. Aga nagu öeldakse, siis maitsed on erinevad. Võib-olla läheks pärast huvitavamaks ka, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast sellest algusest läbi närida.

View all my reviews

Carla Neggers. Kevad Samblamäel (Ersen, 2017)

kevad-samblamäel-viies-raamatTõlkinud Maia Planhof
262 lk.

“Kevad Samblamäel” on Swifti jõeoru viies romaan. Minu arvates on tegemist selle sarja senini kõige parema raamatuga. Eesti keeles on juba ka sarja kuues osa “Võõrastemaja Punane Ristik”. Õige pea kavatsen ka selle läbi lugeda. Kõigepealt aga viiendast osast.

Iga raamat on loetav ka eraldi ning räägib ühe paari teineteise leidmise loo. Tegevus toimub linnakeses Knights Bridge. Seekordses osas on linnakeses toimumas Daphne Stewarti meistriklass. Daphne Stewart on kohalik kuulsus, kes on jõudnud Hollywoodi. Daphne kardab, et miski või keegi võib selle ürituse rikkuda ning palkab eradetektiivi Russ Coltoni kindlaks tegema, kas kõik on ikka turvaline.

Samblamägi on uus elamukompleks, kus on konverentsiruum, treeningsaal ning mõned üürikorterid. Ühes neist elab Kylie Shaw. Kylie kuuleb juhuslikult, et tema kõrvale kolib mõneks ajaks eradetektiiv ning ta pole sellest üldse vaimustatud, sest tal on oma saladused, mida kaitsta ja varjata.

Edasine on juba asjade loomulik käik. Nad kohtuvad, suhtlevad ning armuvad. Mis neist edasi saab, saate juba ise lugeda. Kas nad suudavad oma nii erinevaid elusid ühendada? Kas nad üldse tahavad seda?

Nagu eespool juba öeldud, siis mulle meeldis ning sobis ideaalselt selle nädalavahetuse lugemiseks. Mõnus, kerge ning kaasahaarav. Samas ei pea liigselt mõtlema ning aju saab puhata. Lisaks mulle meeldib see, millise õhkkonna autor selles linnakeses kujundanud on. Sõbralik, toetav ja hooliv. Muidugi on see natuke ka roosamanna, aga vahelduseks on hea selliseid mõnusaid ajaviiteromaanikesi lugeda.

Eelnevad raamatud:
“Kaotatud suve saladused”
See öö Ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 3. jagu (Digira, 2014)

e-raamat-tõde-ja-õigus-iii440 lk (E-raamatu aluseks on 1931. aasta trükk ja lehekülgede arv on selle pealt võetud).

Raamat on keeleliselt muutmata, sellepärast oli kohati kummaline sõnakasutus ja kirjavahemärkide asukoht. Senisest kolmest raamatust tõmbas mind see kõige vähem kaasa. Põhjuseks on see, et enamus raamatust keskendub poliitikale ja see teema mind ei huvita.

Teemaks on siis 1905. aasta revolutsioon. Mis toimub enne seda ja mida see endaga kaasa toob? Indrek satub muidugi sündmuste keskele, kuigi see mind väga ei veena. Kuidagi juhuslikult nagu juhtub see. Ta nimelt käib pidevalt ühes ajalehe toimetuses, kuigi tal tegelikult sinna asja ei ole, sest nad ei avalda teda. Tundub, et ta käibki seal niisama.

Kogu tegevus toimub selle revolutsiooni ümber. Tegelased on ka kummalised. Osad pooldavad tulihingeliselt seda ja arvavad tõsimeeli, et peale seda on kõik rahvas vaba ja terve rahvas saab ise otsustada. Üksikisiku elu pole nii oluline kui terve massi oma. Nende kõnedest ja ideedest oli tüütu lugeda. Mõte kaldus pidevalt mujale. Lisaks veel see sünge ja masendav sügisilm, mis taustaks oli.

Kuidagi kummaline on ka see, mille eest Indrek elab. Ta küll väidetavalt annab tunde, aga seda ei kajastata üldse. Pidevalt on ta kuskil salajastel koosolekutel ja muidu linna peal uitamas. Lisaks on tema suhted naistega imelikud.

Raamatu lõpuosa köitis mind märksa enam, sest siis oli ka tegevust mitte ainult revolutsioonist ja sotsialismist jahumine. Kõik see mõisate rüüstamine ja põletamine. Eriti mulle meeldis tegevus Vargamäel. See läks kuidagi hinge. Kõik see, mis juhtus Mariga ning vana Andrese ning Antsuga.

Tegemist ei olnud just mu lemmikosaga, aga plaanis on siiski ka need kaks viimast veel läbi lugeda. Neljandaga kavatsen alustada juba õige pea. Loodan, et tuleb parem kui kolmas osa.

Diana Gabaldon. Sügistrummid (Varrak, 2017)

sygistrummid_1_kaas_tryki.inddTõlkinud Lauri Vahtre
631 lk.

“Sügistrummid” on Võõramaalase sarja IV osa 1. raamat. Ma ootasin selle sarja järgmist osa väga. Mulle üldiselt on see sari meeldinud. Käesolev mul millegipärast eriti kiiresti ei edenenud. Ei tea, kas ma olin lihtsalt väsinud, aga eelmised osad haarasid natuke rohkem kaasa.

Nüüd on Claire ja Jamie juba mõned aastad uuesti koos olnud ning jõudnud Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse Jamie tädi juurde River Run’i. Peale vintsutusi on seal mõnus elada ja olla, kuigi tädi tahab vaikselt Jamie elu korraldama hakata. Seetõttu otsustavad nad minna põhja poole ja endale ise kodu rajada.

Muidugi ei kulge nende teekond sündmusteta ja juba kohale jõudmine ja sisse seadmine toob endaga kaasa nii mõndagi huvitavat. Kohati on need sündmused muidugi täiesti ebaloogilised. Näiteks Jamie võitlus karuga, kus nad maas maadlevad, aga Jamiel saab selg ainult natuke kriimustada. Rääkimata muidugi sellest, et nende esmakohtumisest on möödas vähemalt 20 aastat, aga kumbki ei ole grammigi vananenud ja nende iha teineteise järele on ikka sama. Okei, iha võib-olla püsibki 20 aastat, aga vananema nad peaksid ikkagi.

Selles raamatus laseb autor natuke piiluda ka Brianna ja Rogeri suhetesse. Ilmselt järgnevates osades saame sellest natuke rohkem teada.

Mulle meeldib, kuidas Gabaldon kirjeldab enda raamatutes eluolu. Seekord siis Ameerikas koloonia loomist ning loomulikult puudutatakse ka indiaanlaste teemat. Mõnus, rahulik ning ladus stiil ja siis märkamatult on mingist hetkest alates põnev. Loodan peagi lugeda ka IV osa 2. raamatut, sest esimene lõppes natuke kurva noodiga ning kibelen teada saama, mis järgmiseks juhtub.

“Sügistrummid” ei suutnud mind seekord nii köita, kui selle sarja eelnevad raamatud, aga siiski tahan seda edasi lugeda. Claire, Jamie, Ian, Brianna, Roger, Fergus jne on mulle juba nii armsaks saanud ning südamesse pugenud, et lihtsalt pean teada saama, mismoodi nende elud edasi lähevad.

Peter Swanson. Kõik tema hirmud (Päikese Kirjastus, 2017)

kõik-tema-hirmudTõlkinud Eva Nooni
303 lk.

See raamat pakkus mulle väga suure lugemiselamuse. Midagi nii põnevat ja kaasakiskuvat ei ole ma tükil ajal lugenud. Unustasin ennast seda lugema ja oleks sellepärast hommikul äärepealt õigest bussist maha jäänud 😀 Rääkimata sellest, et lugesin poole ööni ning tööl ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimased 40 lehekülge läbi lugeda. Öösel ei tulnud peale raamatu käest panekut muidugi kohe und, sest ma olen veits nõrganärviline ja need sündmused, mis siin romaanis toimuvad, panevad fantaasia tööle.

Kate Priddy vahetab oma sugulase Corbiniga pooleks aastaks korterid. Corbin läheb Inglismaale tööle ja Kate pooleks aastaks Bostonisse. Kate on neurootiline ja tal on erinevad hirmud ning tal on kalduvus mõelda asjadest kõige hullemat. Kui ta kuuleb, et tema naaberkorteris elav naine Audrey on kadunud, arvab ta  loomulikult, et naine on surnud.

Kõik näib viitavad Corbinile, kellega Audrey’l oli suhe, aga samas on seal kahtlaseid tegelasi veel. Sama maja elanik Alan Cherney, kes elab Audrey vastas ja salaja piilus teda. Või siis Jack Ludovico, kes ütleb, et on Audrey endine kallim.

Lugu hakkab vaikselt hargnema. Algus oli rahulik, aga ometi ma tajusin juba esimestest lehekülgedest, et tegemist on väga hea raamatuga. Ma aimasin ära, kes see mõrvar on ja miks ta seda tegi ning juba raamatu keskel ei varjanud seda enam ka autor. Mulle meeldis see, et siin raamatus oli tegevus antud edasi erinevate tegelaste vaatevinklist, kaasa arvatud mõrvari oma. Kui juba läks nii põnevaks, et kohe selgub, mis Kate’ist saab, siis autor võtab tempot maha ja kirjeldab tegevust läbi teise inimese silmade.

Autori kirjeldamisoskus on tõesti suurepärane. Nõrganärvilistel eriti ei soovita lugeda, sest mul oli eile uinumisega raskusi. Nii kui silmad sulgesin, tuli silme ette pilt, kuidas Kate läks alla keldrisse uurima Corbini asju või kui ta tunnetas, et ta ei ole päris üksi, aga ometi ei näinud ta korteris kedagi teist. Tead ju küll, et see on ainult raamat, aga ikkagi 😀 Soovitan nendele, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Nüüd ei jää muud üle, kui võtta lugemiseks ka autori esimene eesti keelde tõlgitud romaan “Mõrva väärt”, mis on minust, kuidagi märkamatult mööda läinud.

 

Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

ei-iial-enamTõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.