Tuomas Kyrö. Kõike head, Toriseja! (Varrak, 2017)

Tõlkinud Kadri Jaanits
221 lk.

See on päris hea lugemine, kuigi mu ootuseid see päriselt ei täitnud. Võib-olla ma eeldasin lihtsalt liiga palju. Olen kuulnud ja lugenud erinevaid arvamusi ja nende järgi peaks tegu olema lõbusa ja naljaka raamatuga. Tihti on seda võrreldud ka Backmani raamatuga “Mees nimega Ove” (Tänapäev, 2016). Kui Ove ajas mind naerma, siis Toriseja seda ei teinud.

Siiski raamat meeldis mulle, kuigi oli teistsugune, kui arvasin. See oli melanhoolne ja kurb, kus üks vanainimene on jõudnud oma elu lõppfaasi. Kuigi ta seda ise traagiliselt ei võta. Tema arvates ei peaks seda teisedki tegema.

Minus tekitas see kurbi tundeid, kuidas ta käis hooldekodus oma dementsuse all kannatavat perenaist vaatamas ja toitmas. Ühel hetkel ta otsustas, et tal on vaja enda surmaks valmistuda, teha endale kirst, testament ja kirjutada järelehüüe, sest kes oskaks tema kohta paremini kirjutada, kui mitte ta ise. Nende tegevuste käigus meenutab ta oma minevikku. Samal ajal juhtub temaga ka käesolevas ajas igasuguseid asju. Näiteks proovib ta, kuidas on oma tehtud kirstus lamada ja siis ta jääb sinna magama. Pärast sealt välja ronides ta kukub nii õnnetult, et satub haiglasse, kus ta kohtub erinevate tänapäeva tegelastega. Nende kohta on tal ka muidugi oma arvamus olemas. Üldse on tal iga asja kohta kindel teadmine ja arvamus.

Ma ei oska öelda, miks see raamat mind muigama ei ajanud, sest tegelikult on tema sõnavõtud ja nendes kasutatud keel ju koomilised. Võib-olla mul ei olnud õige tuju selle raamatu lugemiseks? Või siis polnud õige aeg. Igatahes on raamatu keel fantastiline ja tõlkija on teinud suurepärast tööd, et anda edasi seda suurepärast teksti.

Siin mõned näited:

Kui mõelda kogu aeg ainult elu kõige kurvematele asjadele ja nende pärast muretseda, siis suurt muuks enam aega ei jäägi. (lk 111)

Ei läinud nii. Ega elu ei lähegi nii, nagu loodad, ja eks lootusedki muutuvad. See, mida varem lootsid, võib tulla liiga hilja. (lk 123)

Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii nagu mina. Kuigi, eks sellest need probleemid sünnivadki, et me arvame, nagu oleksid kõik teised samasugused nagu meie ise ja siis saame kurjaks, kui nad polegi. (lk 173)

Siit raamatust oli päris palju huvitavaid mõtteteri, mida välja kirjutada. Ma ootasin nalja ja lõbusat lugemist, seda ma ei saanud, aga sain asjalike mõtetega raamatu. Soovitan lugeda!