A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. I (Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2011)

e-raamat-tõde-ja-õigus-i495 lk. (võtsin Avita 2003. aasta trüki põhjal)

Tammsaare “Tõde ja õigus. I osa” olen lugenud kunagi ka kooliajal, aga ma ei mäletanud sellest suurt midagi ja kohati olid mul sellest ka hoopis teistsugused mälestused.  Mul oli millegipärast meeles, et Mari oli Krõõda laste vastu halb. Nüüd üle lugedes selgus, et ei olnud. Võib-olla ta hoidis Indrekut natuke rohkem, aga see ilmselt tulenes sellest, et poiss oli nõrgem kui teised.

Teiseks ei olnud mul meeles, et raamat on küllaltki vägivaldne. Seal on nii koduvägivalda (Oru Pearu eit jooksis pidevalt teisepere sauna mehe eest peitu, kui see täispeaga koju tuli), vaimset vägivalda (Andres kasutab seda Mari peal) ja loomapeksmist (üks koer pekstakse poolvigaseks, teine lastakse maha, kolmas mürgitatakse ja üks kass saab ka laste käes surma).

Kui sellest vägivaldsusest mööda vaadata, siis mulle raamat meeldis. Väga hea oli seda üle lugeda ja meelde tuletada. Huvitaval kombel kehtib päris palju ka tänapäeva eesti inimese kohta. Kõik see töörügamine ja võitlus maaga. Ma saan aru Vargamäe lastest, kes ei tahtnud Vargamäele jääda, nähes, mida see nende isaga teeb. Nad ei tahtnud ennast tööga tappa. Nad tahtsid olla õnnelikud ja arvasid, et Vargamäel nad seda ei saa.

Millegipärast oli mul meeles, et Vargamäe vanadest oleks nagu pikemalt kirjutatud olnud, aga poole pealt hakati juba rääkima lastest, kes kasvasid ootamatult ruttu suureks. Alles see ju oli, kui Andres koos Krõõdaga Vargamäele tuli ja siis Krõõt peale kolmanda lapse sündi suri ning Andres Mari uueks perenaiseks võttis, kui juba esimene tütar mehele läks ja siis lendasid ka kolm järgmist last pesast välja.

Muidugi ei saa siin üle ja ümber naabrimeeste vahelisest vaenust ja kiusu ajamisest. Ise täiskasvanud mehed aga mõlemad nii lapsikud oma vaenamiste ja kraaklemistega. Sellist käitumist kohtab tihti ka tänapäeval, nii et Tammsaare teost võib lugeda ka 100 aasta pärast ja ikka on palju äratundmisrõõmu.

Tammsaare looduskirjeldused on klassika. Nii hästi, ehedalt ja armsalt kirjeldab ta Vargamäe loodust, et pilt on silme ees ja tundub nagu oleksid ise ka seal.

Kes pole veel lugenud, siis lugege. Kes tahab mälu värskendada, siis ka lugege. Väga mõnus oli vahelduseks ehtsast maaelust lugeda. Plaanin lugeda ka teised osad läbi (neid ma kooliajal ei ole lugenud), aga mitte järjest. Loen vahepeal ka muid raamatuid.

Lõpetuseks üks tuntud tsitaat Tammsaarelt.

«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.

     «Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»

     Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas.

Advertisements
Rubriigid: Raamatud, sildid: , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. I (Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2011)

  1. Pingback: Sven Kullerkupp. Piano pianissimo (Petrone Print, 2017) | Triinu raamatublogi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s