Brigitta Davidjants. Minu Armeenia (Petrone Print, 2017)

minu-armeenia-aus-vastus183 lk.

Sai kätte võetud järjekordne Minu-sarja raamat. Sedakorda siis “Minu Armeenia”. Kahjuks valmistas raamat mulle pettumuse. Ma lootsin Armeenia kohta natuke rohkem teada saada, aga seda Armeeniat oli natuke vähevõitu.

Raamatu tagakaanel on küll kirjas, et autori Armeenia ei asu nüüdisaegses Armeenia vabariigis, vaid erinevates kohtades, kus leidub armeenlasi. Autor on isa poolt Armeenia päritolu. Raamatus ongi palju tema isa mälestusi ja tema sõprade-tuttavate ning sugulaste meenutusi. Raamat keskendubki rohkem inimestele ja armeenia kogukondadele erinevates riikides. Palju on juttu sellest, milline on tõeline armeenlane.

Õige armeenlane abiellub armeenlasega. Õige armeenlane vihkab homosid. Õige armeenlane käib kirikus. Õige armeenlane vihkab türklasi ja aserbaidžaanlasi. Õige armeenlane on oma kodumaa patrioot. Õige armeenlane armastab liha. Ja nii edasi. (lk 130)

Ma alustasin raamatu lugemist suure entusiasmiga ja algus oli põnev ka. Kirjutatakse genotsiidist ja Karabahhi sõjast. Seda oli alguses huvitav lugeda, aga muutus kahjuks mingil hetkel tüütuks, sest pool raamatut on vähemalt sellel teemal. Kui isegi alustatakse muu teemaga, siis ikka toob autor mingil hetkel need teemad sisse.

Mina ootasin raamatust natuke rohkem kultuuri ning loodust ja kuhu tasuks minna. Need on toodud lõpuks raamatu lõpus lisana, kui ma juba arvasin, et neid siin polegi. Sellepärast, et need on lõpus lisana toodud, tundub mulle, et raamat ei ole päris tervik. Jäi selline tunne, et autor ise pole nendes kohtades käinudki, kuigi vist ikka on. See tunne häiris.

Mulle jäi “Minu Armeeniast” natuke masendav mulje. Kas tõesti defineerivad inimesed seal ennast ainult genotsiidi kaudu? Positiivset muljet ei aidanud luua ka perekesksus ja usklikkus. Mulle jäi selle raamatu põhjal Armeeniast mulje, kui hallist ja igavast riigist. Ometi ma ei usu, et see päris nii on.

Muidu kirjutamisstiil on mõnus ja ladus. Kirjutatud on hästi, aga minu ootustega ei läinud hästi kokku. Mulle meeldis selle raamatu pildialbum ja raamatu algus. Minu-sarja tase on küllaltki kõikuv. Palju oleneb autorist. “Minu Armeenia” kuulub minu meelest sinna keskmiste hulka.

Raamatu lõpus soovitab autor veel Armeenia kohta raamatuid, filme ja muusikat. Samuti on toodud veebiaadressid, kus saab tutvuda Armeeniaga. Raamatutest pakkus mõnusat äratundmisrõõmu soovitus lugeda Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna”  (Tänapäev, 2016). Mina soovitan ka seda lugeda.

Advertisements
Rubriigid: Raamatud, sildid: , , , , , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Brigitta Davidjants. Minu Armeenia (Petrone Print, 2017)

  1. Pingback: Sven Kullerkupp. Piano pianissimo (Petrone Print, 2017) | Triinu raamatublogi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s