Indrek Hargla. Doanizarre udulaam (Paradiis, 2017)

doanizarre-udulaam158 lk.

“Doanizarre udulaam” on kiirelt loetav ühe õhtu lugemine. Pean ausalt tunnistama, et raamat ei olnud just kõige põnevam. Igatahes köitis mind antud hetkel rohkem Boleyni raamat. Sellest hoolimata ei ole tegu halva raamatuga, lihtsalt mina ei saanud sellest kõigest päris hästi aru.

Peategelaseks on üks noormees nimega Asger. Temaga on see kummaline lugu, et ta elaks nagu kahes maailmas korraga. Üks on Doanizarre nimeline linnake ja teine on M∅ni saarel. Kui ta ühes kohas magab, siis ta teises tegutseb ja vastupidi. Seda Doanizarret ähvardab suur udulaam, mis on neelanud juba enamuse maailmas ning Doanizarre elanikud on otsustanud saata ekspeditsiooni, et seda udulaama uurida ja peatada, kui see vähegi võimalik on.

See raamat on ilmunud Seikluskirjanduse kullafondi sarjas (esmatrükk 2009. aastal kogumikus “Pika talve algus”) ning saanud 2010. aastal Eesti ulemauhinna Stalkeri. Minu jaoks see oligi rohkem ulme kui seiklus. Ma ei suutnud lõpuni sellesse raamatusse sisse minna. Kõik need pärismaailma ja simulatsiooni teema oli vist minu jaoks liiga võõras ja kauge.  Aga nagu alguses ütlesin, siis tegu ei ole halva raamatuga, vaid see pole lihtsalt minu teema.

Harglalt võtan varsti käsile raamatu “French ja Koulu” ja ma ei jõua ära oodata, millal ilmub trükist järgmine apteeker Melchiori lugu. See viimane on rohkem minu masti kirjandus.

Veel üks asi. Raamatu kaanepildil on kõik olulised tegelased ja asjad olemas. 🙂

Advertisements

Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. II osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tüdruk-teine-osaTõlkinud Ülle Jälle
295 lk.

Esimene osa on sama pealkirjaga – “Teine Boleyni tüdruk” (Ersen, 2016). Kui esimene osa tundus mulle kohati lapsik ja naiivne, siis teine osa on juba märksa parem. Kuigi alguses tundus natuke igavavõitu, aga see igavusetunne kadus õige pea. Mõtlesin vahepeal isegi pooleli jätta, aga õnneks ma seda siiski ei teinud. Võib-olla ei ole teine osa naiivne sellepärast, et peategelane oli esimeses alles noor plika, aga nüüd on temast saanud täiskasvanud naine. Ta on muutunud arukamaks ja õukonnas karastunumaks, kuigi mõnikord tal löövad ikkagi tunded üle pea kokku.

Anne jätkab oma tõusu troonile ja ta teeb selleks tõesti kõike. Mary, kellest see raamat tegelikult on, toetab teda nii palju, kui võimalik on. Kuigi tema oma õde on ta kuninga juurest eemale tõrjunud. Mary saab sellest siiski üle ning armub uuesti. Kahjuks on tema väljavalitu tavaline mees, keda tema perekond kunagi ei aktsepteeriks. Nii ta püüabki oma tundeid salata ja nendest üle olla ning samal ajal ka meest eemale tõrjuda.

Mees palub tal valida tavaline elu, eemal õukonnaintriigidest ja mõelda korrakski enda ja oma laste peale. Valida perekonnahuvide asemel enda huvid. Ühel hetkel Mary ei suudagi enam ilma meheta olla ja põgeneb tema juurde.

Väga huvitav lugemine oli, lisaks kõik see ajalooline taust. Elasin sügavalt kaasa Maryle. Kas tal õnnestub saada kokku oma armastatud mehega? Kas ta suudab õukonnast välja murda ja oma lapsed kaasa võtta ning rahulikku elu elama asuda. Või suudab Howardite ja Boleynide perekond seda siiski takistada. Samas Anne Boleyn ei meeldinud mulle üldse. Kõik selle, mis temaga juhtus, oli ta ise ära teeninud. Ta läks ise üle laipade, et troonile saada ja siis imestab, et teda samamoodi lihtsalt kõrvale lükati nagu eelmine kuninganna.

Raamatu lõpus on toodud, mis tegelastest päriselt edasi sai ning mul tekkis tahtmine lugeda Henry VIII ja tema naiste kohta rohkem. Õnneks on eesti keeles sellest ka raamat (Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”, Argo, 2010). Tahaks seda autorit veel lugeda, aga tundub, et eesti keelde pole teda tõlgitud. Jääb üle loota, et siiski tõlgitakse.

Soovitan seda ajalooliste romaanide austajatele. Samuti nendele, kellele meeldivad armastuslood. Mõnus ajaviiteks lugeda ja lisaks on see kirjutatud ajaloolistel sündmustel põhinevatele faktidele.

 

Catherine Chanter. Kaev (Eesti Raamat, 2017)

kaevTõlkinud Piret Lemetti
351 lk.

“Kaev” on väga ilusa kaanekujundusega raamat, sisu raamatul nii kena ei ole ning minu jaoks oli tegu järjekordselt raske raamatuga. Teine raamat järjest, mille lugemine ei tahtnud kuidagi edeneda. Ängistav ja rusuv romaan, mis sisaldas enamasti ka liiga palju heietusi. Mingi põnevusmoment oli ka, sest tahtsin siiski saladusele jälile jõuda. Lõppkokkuvõttes valmistas see siiski mulle pettumuse.

Ruth ja Mark kolivad Londonist maale, tallu nimega Kaev. See on maaliline koht. Rohelise ja lopsaka loodusega idülliline koht. Koht, kus Ruth ja Mark saavad uuesti oma elu alustada. Koht, kus nad saavad hoolitseda oma tütrepoja Lucieni eest.

Kõik tundub suurepärane, kuni selle hetkeni, mil Inglismaad tabab põud. Põud on kestnud juba paar aastat. Loodus on hävinud, ärid läinud pankrotti, taludest pole enam midagi järel. Ainuke koht Inglismaal, mida põud pole puudutanud on Kaev. Seal on endiselt kõik roheline ja lopsakas ning sajab vihma.

Ümberkaudsed inimesed arvavad, et tegu on mingi nõidusega. Keegi mürgitab nende koera, inimesed tahavad tulla Kaevule, nad sätivad ennast Kaevu juurde laagritesse. Perekonnale tehakse pakkumine Kaevu müümiseks. Lõpuks on nad seal Kaevul nagu vangid. Välja nad minna ei saa ja sisse ei taha nad ka kedagi lasta. Lõpuks teeb Ruth erandi neljale nunnale.

Nende omavahelised suhted lähevad pingeliseks, mis on ka loogiline, kui inimesed on sunnitud sellises isolatsioonis olema. Ruth pühendab ennast usule ja on nii oma usus sees, et unustab isegi hoolitseda oma tütrepoja Lucieni eest. Ja siis ühel hetkel on Lucien kadunud ning tema mõrvas süüdistatakse Ruthi. Aga kas see siiski oli tema? Või oli tapjaks hoopis pedofiilias süüdistatud Mark või usuhullust nunn Amelia?

Ruth jutustabki oma lugu olles pärast mõrva Kaevul koduarestis. Ta üritab meenutada, mis juhtus ja kas ta tõesti meeltesegaduses tappis Lucieni.

Lugemise käigus püüdsin aru saada, mis žanri raamat kuulub. On ta ulme, krimi, psühholoogiline romaan või midagi muud? Ilmselt vist segu. Igatahes oli tegemist raske lugemisegea. Lisaks olid raamatus hooletusvead, mis lõpus natuke häirima hakkasid. Tegemist on autori debüütromaaniga, nii et ehk on järgmine juba natuke parem.

Mulle ei meeldinud ka raamatu peategelane Ruth. Ma ei suutnud teda mõista. Mis viib inimese nii kaugele, et ta hakkab lausa narruseni usklikuks, nii et unustab kõik muu enda ümber. Ma lihtsalt ei mõista neid usuhulle. Oma mõistust pole nagu üldse olemas ja ta usub pimesi, mida talle öeldakse. Ma arvan, et see ilmselt tegigi minu jaoks raamatu natuke vastumeelseks. Lõpuni lugesin tõesti ainult selle pärast, et tahtsin teada, mis müsteerium seal Kaevul valitseb ja isegi seda ei saanud teada. Nii et teos valmistas mulle pettumuse.

Richard Flanagan. Kitsas tee sisemaale (Varrak, 2016)

kitsas-tee-sisemaaleTõlkinud Kristjan Kannike
374 lk.

Minu jaoks oli see kuidagi väga raske lugemine. Mitte, et raamat oleks halb olnud, aga lugemine läks väga vaevaliselt. Ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Ma ei oskagi öelda miks. Võib-olla selle raamatu teema pärast. Kõik need julmused Teises maailmasõjas, mida jaapanlased korraldasid. Mõne koha peal tundus raamat mulle kohati igav. Näiteks, kui Dorrigo Evans halas selle üle, kuidas ta naine talle närvidele käis.

Nagu öeldud, siis raamatu põhitegevus toimub Teise maailmasõja ajal jaapani orjatöölaagrites, kuhu satuvad paljud Austraalia sõdurid. Raamatu üheks keskseks tegelaseks on Dorrigo Evans. Austraallasest arst, kes satub koos oma meestega orjatöölaagrisse. Temal on seal tegelikult isegi kerge elu, sest jaapanlased ei sunni teda orjatööle, sest ta on nö austraallaste juht. Tema ülesandeks on vaid mehi ravida ja välja valida mehed, kes suudavad tööd teha, kuigi jaapanlastele pole see üldse oluline. Nende meelest on au surra keisri eest töötades. Sellest hoolimata püüab Dorrigo oma mehi kaitsta nälja, koolera ja peksu eest. See raamat näitab nii sõja julmust kui ka seda, et sõjas on siiski võimalik jääda inimeseks.

Raamatus “Kitsas tee sisemaale” kirjutab autor oma tegelaste elust ka peale sõda. See on omamoodi kummaline. Peale sõda poosid ameeriklased väiksemad sõjakurjategijad üles, aga suuremad kuidagi pääsesid sellest. Ja nad elasidki pärast sõda rahumeeli edasi. Need, kes olid sõja ajal julmad, olid pärast seda oma lastele ja naistele head isad ja abikaasad. Ma ei tea, kas nad tundsid pärast sõda mingisugust võlga ühiskonna ees, igatahes nad tegid pärast palju heategusid. Kuigi samas, nad ei tunnistanud kunagi, et oleksid teinud sõja ajal midagi valesti. Nad põlgasid valget meest, kes lasid ennast vangi võtta.

Ja vastupidi ka. Austraallased, kes orjatöölaagris kannatasid ja need, kes sellest lõpuks eluga välja tulid, ei leidnud oma elus enam pidepunkti. Näiteks see sama Dorrigo. Pärast sõda abiellus ta naisega, keda ta kohtas enne sõda. Nende abielu ei olnud õnnelik. Dorrigo ei suutnud pühenduda oma naisele ja lastele. Samas ühiskondlikus elu oli ta tunnustatud kirurg ja sõjakangelane. Ta tundis, et ta teeskleb, et terve tema elu on üks suur teesklus.

Selles ei pruukinud süüdi olla ainult sõda ja ilmselt ei olnudki. Nimelt armus Dorrigo vahetult enne sõda Amy’sse, keda ta juhuslikult raamatupoes kohtas. Varsti selgus, et Amy on tema onunaine. Nende vahel puhkeb armuafäär, mis saab sõja saabudes lõpu. Dorrigo saadetakse rindele ja Amy mees valetab naisele, et tema armuke sai surma.

Sellepärast ei suudagi Dorrigo Ellale pühenduda. Tal on kogu aeg armukesed, vahel isegi mitu tükki korraga ja ta eriti ei valigi neid. Selleks juhtub isegi ta sõbra naine.

Raamatus on olulisel kohal inimese mälu. Dorrigo vahel isegi unustab Amy ära. Sõjas olev sõdur ei mäleta enam oma naise nägu ning aastaid peale sõda ei mäleta teine sõdur enam koledusi, mis ta pidi üle elama.

Aegamööda selitas ta meel vangilaagrite mälestused millekski kauniks. Otsekui pigistaks ta välja orjaks olemise alandust, tilkhaaval. Alguses unustas ta õudused, hiljem jaapanlaste vägivalla. Vanas eas võis ta ausalt öelda, et ta ei mäleta mingeid vägivallaakte. Asju, mis oleksid võinud mälu tagasi tuua – raamatuid, dokumentaale, ajaloolasi -, ta vältis. Siis kadus ta mälestus haigustest ja armetutest surmadest, koolerast ja beribeerist ja pellagrast, ka see läks; isegi laksuv muda, ja hiljem ka mälestus näljast. Ja viimaks taipas ta ühel pärastlõunal, et ta ei mäletagi enam oma sõjavangipõlve. Ta mõistus oli veel korras; ta teadis, et kunagi oli ta olnud sõjavang, nagu ta teadis, et ta oli kunagi olnud loode. Aga sellest kogemusest ei olnud midagi järel. Mis oli järel, oli vältimatu idee inimlikust headusest, sama salgamatu kui kaunis. Üheksakümne nelja aastasena oli ta viimaks vaba mees. (lk 362)

Kõik see kokku annab ühe omapärase raamatu. Ma ei oskagi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Seal on väga häid mõttekäike ja mõne aja pärast on jälle mingit jama kokku kirjutatud. Üsna vastuoluline raamat minu jaoks. Samas, midagi temas siiski oli, sest pooleli ma teda jätta ei tahtnud.

“Kitsas tee sisemaale” on saanud 2014. aastal Man Bookeri auhinna. Raamat on saanud oma pealkirja 17. sajandi haikuluuletaja Bashô reisipäevikult.

Ühte asja soovitan küll. Seda raamatut ei tasu lugeda söögi ajal, sest kohati on need sõjakoleduste kirjeldused äärmiselt võikad.

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole (Toledo Kirjastus, 2017)

gurbilt-teateid-ei-oleTõlkinud Maarja Paesalu
159 lk.

Oioi, ma pole siia juba peaaegu nädal aega midagi postitanud, aga nüüd õnneks parandan selle. Praegu mul on lihtsalt nii mitu rasket raamatut pooleli ja kuidagi üldse ei edene. Seekord on minu raamatututvustus ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused, aga lisan siiski siia ka kogu teksti. Soovitan Keskraamatukogu blogi ka jälgida, sest seal tutvustatakse ning soovitatakse palju erinevaid ja põnevaid raamatuid.

Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).

Sarah Crossan. Üks (Varrak, 2017)

üksTõlkinud Kristina Uluots
383 lk.

Vahelduseks sai loetud üks noortekas. Üks väga hea noortekas, mida soovitan soojalt ka teistele, mitte ainult noortele. Alguses võtsin raamatu kätte ja vaatasin, et romaan, siis tegin raamatu lahti ja oleks nagu luuletused olnud. Tegelikult on tegemist siiski proosateosega, aga tekst on vormindatud nagu luule. Niimoodi:

Vanaema läheb kohtama mehega, kellega
tutvus keeglisaalis.
Ma ei teadnudki, et vanaemale meeldib keegel.
Ma ei teadnudki, et keeglisaalidest võib leida mehi.
Ja uskumatu, et inimesel,
kelle nägu on kortsus,
nagu üleküpsenud avokaado,
on armastuses
rohkem õnne
kui
minul. (lk 199)

Raamat räägib kahest kaksikõest, kes on igavesti ühendatud. Seda mitte ainult ülekantud tähenduses vaid ka otseses mõttes. Nad on siiami kaksikud – Tippi ja Grace. Nad on puusast ühendatud ning nende lahutamine oleks riskantne.

Nad on 16-aastased ja seni olnud välismaailma eest küllalt peidus. Nad on koduõppel, kuni perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet ning tüdrukud peavad minema päriselt kooli. Seal nad leiavad sõpru, aga samas neid ka kardetakse ja vahitakse.

See raamat on lihtsalt võrratult kirja pandud. Nii õrnalt, aga samas nii reaalselt. Kõik need tunded, mis tüdrukuid valdavad, kuidas nad oma eluga toime tulevad ning muretsevad isa pärast, kellest on saanud alkohoolik. Tippi on eestvedaja, hakkajam ja sõnakam. Grace selle eest on vaiksem, korralikum, rahulikum ning püüab olla tagaplaanil.

Alguses lugedes tundus, et raamat jääb natuke kahvatuks, aga see mulje kadus ruttu. Mul tekkis hoopiski üks seos. Käisin eelmisel aastal vaatamas filmi Lahutamatud, kus räägitakse ka lugu siiami kaksikutest. Mulle tundub, et need on üldjoontes siiski päris sarnased, nii et soovitan vaadata ka filmi, sest teema on huvitav. Me kipume arvama, et siiami kaksikud tahavad lahutamist, aga tegelikult on nad oma eluga tavaliselt rahul ja ei taha sugugi, et nad lahutataks.

Igatahes julgen soovitada. Autor pälvis  selle romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali.

Veel üks autori stiilinäide:

Kirikuplatsi pargi kõrval raamatukogus,
kus me käime Tippiga tasuta filme laenutamas,
ohib ja puhib
üks iPhone’iga tüdruk.
“Mu telefonil pole levi. Ma ei saa WiFiga ühendust.
On alles õudus!”
räägib ta sõbrale,
vehkides oma telefoniga, lootes mingit leviraasukest või
ühendust kinni püüda.

Kas pole naljakas, mille üle muretsevad inimesed,
kelle elu
muredeta kulgeb? (lk 283)

Courtney Milan. Tõestus võrgutamise abil (Ersen, 2010)

tõestus-võrgutamise-abilTõlkinud Maia Planhof
344 lk.

Selle raamatuga ei teki probleemi, et kaanepilt on petlik. See ütleb täpselt, millest raamat räägib ja ka pealkiri reedab seda. Mulle meeldib aegajalt lugeda selliseid lihtsaid naistekaid. Tead, et see on lõõgastav ja edeneb kiiresti. Hea võtta kätte siis, kui teised raamatud pettumust valmistavad. Või kui tahad, et aju saaks puhkust. Samas on seal ikkagi enamasti mingi mõte ka sees. Ja loomulikult palju tundeid.

Tegevus toimub 1838. aastal Londonis. Jenny on tagasihoidliku taustaga, kuid väga hea haridusega 30-aastane naine. Ta teenib elatist ennustajana, kuigi ta loomulikult tulevikku ei näe. Ta on selle eluga rahul ja tal läheb küllalt hästi, kuni ta kohtab Blakely markiid.

Markii on pahane, et tema nõbu Ned on langenud nö ennustaja võrku ning kavatseb Jenny Nedi ees paljastada. Markii on üdini teadlane ja ei usu midagi, mida tõestada ei saa. Seega ei usu ta ka armastusse. Sellest saab alguse mõlemapoolne kaikavedu.

Loomulikult tunnevad mõlemad teineteise poole tõmmet, kuigi nad ei tohiks seda tunda. Jenny ei taha olla lihtsalt ühe mehe mängukann ja midagi tõsisemat ei saa markii ja tema vahel juhtuda. Markii sellevastu teeks naisest meelsasti enda armukese ja kingiks talle igasuguseid asju, sest seda ta oskab. Ta ei oska hästi suhelda ja tunnetega tegeleda.

Selline mõnus ja lahe lugemine, kus tead, et kõik lõppeb hästi. Head saavad väärilise tasu ja halvad saavad karistatud, kuigi halbu tegelasi siin eriti polnudki. Ainult paar ja nemadki esinesid vilksamisi.

Lõpuks selgub miks on Jenny endiselt hooliv ja sõbralik, hoolimata oma lapsepõlvest ja miks markii on ülbe, ennsttäis, kontrolliv ning teisi endale mitte lähedale laskev inimene. Hoolimata sellest ei olnud mulle Blakeley vastumeelne tegelane.

Soovitan ajalooliste romaanide armastajatele, kes ei  pelga seksikirjeldusi, sest neid on omajagu, aga samas see ei varjuta armastuslugu nende kahe inimese vahel.

Üks märkus ka tõlkimise kohta. Minu jaoks kõlas naljakalt väljend sahhariinisem naeratus. Kas poleks paremini kõlanud magusam naeratus? 🙂