Sarah Winman. Imeliste sündmuste aasta (Varrak, 2017)

imeliste_kaaned_329x206_130217.inddTõlkinud Kristina Uluots
317 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist ja juba esimeste lehekülgede põhjal taipasin, et tegu on hea raamatuga. Keeleliselt nii kõlav ja maagiline. Tõlkija on teinud suurepärast tööd. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta raamatu kujundust. Lihtsalt lummav.

Minu jaoks ongi raamat maagiline. Ma ei saanud päris lõpuni aru, mis on siin reaalne ja mis väljamõeldis, aga see tegigi raamatu heaks. Vist?

Mul on selle raamatuga kummaline suhe. Ma tunnen ja tajun, et raamat on suurepärane, aga millegipärast, ma väga ei suuda selleni jõuda. Kõik see tekst ja sündmustik on nii poeetiliselt kirja pandud, aga see lihtsalt läheb minust kuidagi mööda. Ma ei suutnud hästi süveneda. Mul oleks selle raamatuga nagu kokku-lahku-kokku suhe. Kas ei olnud mul selle raamatu lugemiseks õige aeg? Või olin ma lihtsalt liiga väsinud? Igatahes olin ma seda lugedes eemalolev. Ma arvan, et ma tahan seda raamatut kunagi veel vähemalt korra lugeda, et vaadata, kas järgmine kord on teistmoodi. Siis, kui ma olen lasknud natuke aega mööda minna ja kui ma olen natuke puhanum.

Ma loodan, et sain oma segasevõitu mõtted enam-vähem arudaadavalt kirja pandud ja te mõistate, mida ma öelda püüan. Sest tõesti, raamatu keel on lihtsalt nii nauditav ja ka sündmustik on huvitav. Võluv, maagiline, täis kauneid kujundeid.

Ja tegevusest. Suurt nagu ei toimunudki, aga lugu kulges ikkagi oma pööretega, mis olid ikka kohati täiesti ootamatud. Peategelaseks on vana, ligi 90-aastane Marvellous Ways. Tegevuspaigaks 1947. aasta Cornwall. Meenutustes rännatakse ajas siia ja sinna ning erinevatesse paikadesse.

Marvellous elab üksi ühes mahajäetud külas mustlasvankris. Ta ootab midagi. Ta ei tea alguses ise ka, mida või keda ta ootab, aga teab, et tunneb selle ära, kui see ükskord saabuma peaks.

Samal ajal mõtleb Francis Drake täita oma sureva võitluskaaslase palve. Palveks on viia sureva kaaslase kiri tema isale Cornwalli. Sellel teekonnal juhtub paljugi elumuutvat ning ta kohtub Marvellousiga. Nii nad aitavadki teineteisel paraneda elu löödud haavadest.

Raamatu lõpp oli ikka väga ootamatu. See ei olegi senini veel päriselt mulle kohale jõudnud, et mis see siis oli. Tekitas õhku rohkem küsimusi kui vastuseid.

Raamat on täis süngust, õnne, armastust, surma aga ka lootust. Just selline nagu on elu. Raamatus on palju ka sõnamänge. Näiteks peategelaste nimedki. Ja raamatu tegelane Francis Drake kardab vett.

 

Mis siis, kui mõnel vaiksel pärastlõunal, mil ta armastas istuda ja elatud aegu meenutada, ei suudagi ta enam meelde tuletada Jacki või Jimmyt või majakavahti, kes talle esimesena armastust õpetas? Mis siis, kui ta ei mäletagi enam, kuidas päike üle nõmmede ruttab, või jõulude ajal kaevandustest kostvaid laule? Mis siis, kui ta ei tunne enam ära pihus säravaid austreid või nelinurkse purjega laevu, mis kihutasid üle silmapiiri päikesele vastu, kui kodus paistis alles kuu? Mis siis, kui ta ei tunne enam oma isa ära ja öökull pole enam öökull ning ta ei saa sõnumist aru? Mis siis, kui tornikell lööb üksteist ja need paugud on lihtsalt mingid helid? Mis siis saab, kui kõik peast kaob? Öö saabub ja tema ei teagi, et see on öö? Tilder hõikab või meriärn tõuseb pinnale või suula sukeldub, aga tema ajab nende nimed sassi nagu mündid toolide taga? Mis siis, kui ta tõstab merikarbi kõrva juurde ja selle heli kirjeldamiseks polegi enam sõnu? Temast saab lihtsalt meritigu ja kõik. Ta ei kõlba millekski peale eluspüsimise. (lk 30)

 

Advertisements
Rubriigid: Raamatud, sildid: , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s