Brenda Novak. Hoitud saladused (Ersen, 2016)

Tõlkinud Tiina Kanarbik
319 lk

Tegemist on sarja teise raamatuga. Esimese raamatu pealkiri on “Kadunud õde” (2016). Nagu esimene osagi on teine raamat ka ülimalt põnev lugemine. Autor suudab üllatada sündmuste keerdkäikudega ja lisada tegevusse ootamatuid pöördeid.

Esimese osa tegevusest on möödunud viis aastat. Viis aastat ei ole Keith Lazarow Fairhami saarel käinud. Tal oli vaja saada eemale emast, kes kasutas tema suhtes vägivalda, kui ta laps oli. Nii füüsilist kui ka emotsionaalset ning jätkas manipuleerimist ka siis, kui poeg juba täiskasvanud oli. Ta on lahti saanud narkosõltuvusest ja on ennast üles töötanud. Nõrgast mehest on saanud tänu trennile ja visadusele tugev mees.

Ühel hommikul saab Keith kõne, et tema ema, Josephine Lazarow on surnud. Politsei peab seda enesetapuks. Keith aga ei suuda seda uskuda. Tema ema ei oleks iialgi teinud enesetappu. Ta oli selleks liiga uhke ja edev, ning hoolis väga teiste inimeste arvamusest. Ta oli siiski Fairhami saarekese rikkaim inimene.

Keith saabub saarele ja asub uurima, mis tegelikult juhtus ja kes ema tappis. See on päris keeruline välja selgitada, sest Josephine ei olnud just hea inimene. Ta oli ülbe, egoistlik ja kõndis üle laipade, et oma tahtmist saada ja enamasti saigi.

Uurimise teeb Keithi jaoks problemaatiliseks see, et süüdlane võib olla keegi tema enda perekonnast. Igatahes kõik viitab sellele, kuigi ta ei taha seda uskuda.

Viis aastat tagasi lahkudes jättis Keith saarele maha ka Nancy Dellingeri, kellele ta tegi väga haiget. Nancy armastas teda ja armastab siiani. Keith on lubanud oma õele, et hoiab Nancyst eemale, aga siiski ei suuda seda teha. Nancy aga enam ei usalda meest. Kas Keith suudab ennast lõpuks talle pühenduda või ei? Unustada oma lapsepõlves saadud haavad ja see mõte, et ta ei suuda kedagi armastada.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis on tegemist äärmiselt huvitava raamatuga, kus on palju ootamatuid sündmuseid ja oioi kui palju saladusi. Kohati tundus, et isegi liiga palju. Samas mõrvar oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad põnevikud koos väikese killukese armastusega. 🙂

Üks natuke kummaline lõiguke ka raamatust. See käib naispeategelase Nancy kohta:

 Aga kümne minuti pärast hakkas ta oma pesusahtlis sorima. Ehkki tal olid mõned ilusad asjad, ükski neist ei istunud, justkui ta peenemad kleididki.

Ta polnud seda sahtlit viie aasta jooksul avanud. (lk 79-80)

Nagu misasja. Pole oma pesusahtlit viis aastat avanud? Nii kaua ei kandnud pesu? 😀