Margit Prantsus. Minu Iisrael (Petrone Print, 2017)

minu-iisrael-kuidas-tõlkida-sabatitJärjekordne raamat Minu-sarjast sai läbi loetud. See peaks olema sarja 98. raamat. Ma väga ootasin selle raamatu lugemist ja õnneks ei pidanud pettuma. Raamatust jäävad mulle meelde lõbusad ja helged toonid.

Autor elab kolm aastat Iisraelis. Alguses ta satub elama Jeruusalemma äärelinna religioossesse juudi perekonda, kus ta töötab nende juures koristajana. See maja on muideks 6-kordne. Samuti õpib ta heebrea keelt  ja muusikat ning kohtub mitmete huvitavate inimestega.  Juudi peres elab ta umbes 13 kuud, peale seda satub ta üürima korterit ühelt Iisraeli poliitikult, ajaloolaselt ja kirjanikult.

Esimese perekonna juures ta töötab kuus päeva nädalas, vaba on ainult üks päev. Teises kohas on ta rohkem iseenda peremees. Et ennast elatada jätkab erinevate perede juures koristamist, aga jõuab käia keeletundides ja reisida mööda Iisraeli.

Väga huvitav oli lugeda juudi kommetest, tavadest ja pühadest. Ortodoksetel ja usklikel juutidel on nii palju erinevaid keelde ja käske. Palju uut ja huvitavat sai teada. Seda ma teadsin, et neil on üks hingamispäev ja nad siis ei teegi tööd. Aga ma ei teadnud, et isegi nupule vajutamine ja telefoniga sõbrale helistamine käivad töö alla. Ja selleks päevaks on isegi spetsiaalne wc-paber, mida ei pea rebima, sest see on ju ka töö.

Sabat on neil laupäeval ja siis tõesti ei tehta muud, kui puhatakse. Ei sõideta isegi autoga ja kui hädakorras seda tegema peab, siis nad häbenevad seda. Tuled pannakse enne sabati algust põlema, telefoniga ei helistata ja arvutid pannakse kinni. Ja uus aasta on neil hoopis septembris. See kestab kaks päeva ja on võrdsustatud sabatiga, kus samuti töö tegemine keelatud on.

Loomulikult räägib autor Iisraeli ajaloost ja vaatamistväärivatest paikadest. Eriti siis, kui tal sugulased ja tuttavad Eestist külas käivad. Minu jaoks on natuke imelik, et ta saadab ja sõidutab külalised vaatamisväärsustega tutvuma, aga ise läheb mingeid muid toimetusi tegema.

Muidugi ei saa mööda minna usu temaatikast, aga siin oli see kuidagi loomulikult edasi antud ja mul ei tekkinud tunnet, et seda mulle peale surutakse (nagu Minu Ahvenamaas).

Autor ei kirjuta raamatus poliitikast ja konfliktidest ja seda teadlikult. Lõppsõnas ta ütleb, et see on liiga valus ja ammendamatu teema.

Raamat on hästi ja ladusalt kirjutatud, nii et kohe haarab kaasa. Juba esimestest peatükkidest selgus, et tuleb hea lugemiselamus. Põnev ja nauditav. Soovitan kõigile! Ja soovitan ka Heilika Pikkov’i raamatut “Minu Jeruusalemm” (Petrone Print, 2014).

Advertisements
Rubriigid: Raamatud, sildid: , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s