Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu (Tänapäev, 2016)

sõda-ei-ole-naise-näguMul on väga raske selle raamatu kohta midagi öleda. Kohati ei tahakski selle kohta midagi öelda. Tegemist oli minu jaoks raske raamatuga. Ei, lugemine ei olnud raske, vaid teema oli. Seda mitmeski mõttes.

Naised on tegelikult sõdinud juba ammustest aegadest peale, aga Teises maailmasõjas muutusid nad nähtavamaks. Raamatus antakse edasi Teises maailmasõjas osalenud nõukogude naiste mälestusi. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad ei olnud seal lihtsalt meditsiiniõed, arstid ja kokad,  vaid täitsid ka paljud muud nii öelda ametipostid. Näiteks sapöör, automaatur, tankist, snaiper ja jalaväelane. Nende kaante vahele on koondatud erinevad mälestused olmest ja olemisest, hirmust, medalitest, nukkudest ja vintpüssidest, surmast ja imestusest enne surma, hobustest, lindudest, inimese üksindusest ja armastusest ning loomulikult võidust.

Enamus neist peab sõda koledaks ja kohutavaks. Pidevat võitlust ellujäämise nimel nii lahinguväljal kui ka väljaspool, sest nappis toitu ja eluks vajalikke vahendeid. Samuti puudus sõjas inimlikkus. Neil noortel tüdrukutel oli raske kohaneda. Paljud olid 15-16 aastased noored tüdrukud. Paljud näevad sõda veel 40 aastat hiljemgi unes. Neid ei sunnitud rindele minema. Nad läksid ise, mitte Stalini pärast, vaid et kaitsta oma kodumaad. Et vabastada kodumaa fašistidest. See vabastamise jutt oli minu jaoks nii vastuoluline ja mulle üldse ei meeldinud. Nii muuseas hõivati teised riigid selle “vabastamise” käigus. Ma ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest see ajab mind vihale.

Samas on mul kahju nendest naistest, kelle elud ära rikuti, sest paljudel see nii juhtus. Nad ei suutnud pärast sõda enam kohaneda. Samuti vaatasid teised naised, kes sõjas ei osalenud, neile viltu. Neid peeti hooradeks. Nad ei suuda vaadata sõjafilme ja lugeda raamatuid sõjast, sest nende jaoks oli sõda midagi hoopis muud. Paljud ei tahtnud oma mälestusi autoriga jagada, sest tahavad sõda unustada. Samas teised tahavad jagada, sest järgnevad põlved peavad teadma, kuidas asjad olid.

Millest need naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe… (lk. 17)

Autorit ei huvita niivõrd faktid ja sündmused, vaid emotsioonid. Ta kirjutab inimesest sõjas. Ta ei kirjuta sõja ajalugu vaid tunnete ajalugu.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s