Veebruari kokkuvõte

Aeg on teha veebruaris loetust kokkuvõte. Veebruari lõpuni on loetud tunnid ja sellel kuul enam raamatuid lõpetada ei jõua. Nagu statistikast näha, siis sai loetud vähem raamatuid kui jaanuaris (12).

Loetud raamatuid: 9
Lehekülgi: 2699
Kõige paksem raamat: Susan Mallery “Pruudi tütred” (344 lk)
Kõige õhem raamat: Mathias Enard “Varaste tänav” (251 lk)

veebruari-kokkuvote

Advertisements

Susan Mallery. Pruudi tütred (Ersen, 2017)

pruudi-tutred“Pruudi tütred” on Susan Mallery kõige uuem naistekas, mis eesti keeles ilmunud. Ja ka kvaliteetsem, kui paljud eelmised, mis on ühe malli järgi kirjutatud. Siin on ikka natuke rohkem fantaasiat kasutatud.

Peategelasteks on kolm õde. Rachel, Sienna ja Courtney. Rachel on kõige vanem ja ta tunneb, et peab kõige eest vastutama. See on teda saatnud alates lapsepõlvest, kui ema palus ennast aidata. Samuti maadleb ta oma tunnetega eksmehe vastu, kellest ta pole senini üle saanud, kuigi lahutusest on möödas 2 aastat. Pealegi nad puutuvad tihedalt kokku oma poja pärast.

Sienna on keskmine õde, kellel on selja taga kaks luhtunud kihlust. Sienna on see ilus õde. Ema kihluspeol teeb Siennale abieluettepaneku tema praegune kallim David. Et ema pidu mitte rikkuda ütleb ta “jah”, kuigi pole üldse kindel, kas David tema jaoks ikka õige mees on.

Kolmas ja kõige noorem õde Courtney on pikka kasvu ja kohmakas. Ta tunneb ennast halvasti, sest tal olid koolis õpiraskused ja teda noriti pikkuse pärast. Et perekonnale tõestada, mida ta väärt on, siis ta salaja lõpetab keskkooli ja läheb ülikooli. Ta kohtub seksika muusikaprodutsendi Quinniga, kes püüab teda enesekindlamaks muuta.

Kõige selle taustal tuleb korraldada ema pulmapidu. Ema tahab kasutada kõiki oma ideid, mida ta esimeste pulmade ajal teha ei saanud. Lisaks veel õdede enda isikliku elu draamad. Kõik see sulandub kokku huvitavaks koosluseks. Selline mõnus ja tore naistekas, mida vahelduseks lugeda. Siin on rõõmu ja kurbust, nuttu ja naeru. Soovitan lugeda, kes armastavad naistekaid!

Susan Meissner. Saialillede sügis (Ersen, 2016)

saialillede-sugis“Saialillede sügis” on üks väga-väga hea raamat. Ma ei oodanud sellelt raamatult eriti palju, aga see üllatas mind. Arvasin, et tegemist on tüüpilise armastusromaaniga, aga raamatul on hoopis sügavam sisu.

Raamatu autor on paigutanud teose sündmused ajaloolisse konteksti väikeste mugandustega. Ellise saarel haigla, Triangle Shirtwaist’i tulekahju ja terrorirünnak on tegelikult ka toimunud sündmused.

Tegevus toimub aastatel 1911 ja 2011. Clara Wood on meditsiiniõde, kes töötab Ellise saarel Ameerikasse saabuvate immigrantidega. Ta on seal olnud terve aasta, ega suuda sealt lahkuda. Ta on ennast sinna kapseldanud, sest nägi pealt, kuidas tema armastatud mees Triangle Shirtwaisti tulekahju ajal surnuks kukkus.

Ühel päeval saabub Ellise saarele Andrew Gwynn, kes põeb sarlakeid. Andrew on kaotanud oma naise ja Clara tunneb talle kaasa. Clara asub tema eest hoolitsema ja kui mehel on talle üks palve, siis ei suuda ta keelduda. Seda tehes satub ta ühele saladusele ning ta peab otsustama, kas räägib sellest mehele või mitte.

2011. aasta septembris möödus kümme aastat maailma kaubanduskeskuse terrorirünnakust. Taryn Michaels on ennast veennud, et ta on õnnelik töötades kangapoes ja üksi tütart kasvatades. Ta arvab, et on mehe kaotusest üle saanud, kuni avaldatakse üks ammune foto ja ta elab jälle läbi need hetked, kui ta mees selles terroriaktis surma sai. Naist vaevavad süümepiinad. Kui poleks olnud tema sõnumit, oleks mees jäänud enda korrusele ja tal oleks olnud võimalus ellu jääda. Taryn isegi oleks võinud surma saada, aga ta jäi kohtumisele hiljaks ning tema elu päästis üks võõras mees.

Raamatu kahte liini ei seo mitte midagi muud, kui üks sajandivanune sall. Kollane ja saialilledega. See sall annab lootust, et  ükskõik, mis juhtub, peale vihmasadu tuleb mõne aja pärast jälle päike välja.

Raamatus on käsitletud väga emotsionaalseid teemasid – surm, lein, armastus. Sellepärast ma ei suutnud seda väga palju järjest lugeda. Raamatus on mitmeid kurbi sündmuseid, aga sellest hoolimata jättis see lõpuks mu hinge helge tunde. Ükskõik, mida elu toob, lootust ei tohi kaotada. Soovitan lugeda!

 

Elizabeth Strout. Olive Kitteridge (Tänapäev, 2016)

olive-kitteridgeSee raamat ootas ammu mu riiulil lugemist. Tegemist on Tänapäeva Punase Raamatu sarja kuuluva teosega, mis 2009. aastal sai Pulitzeri preemia ning sellest on tehtud ka mini-seriaal (Olive Kitteridge).

Raamat koosneb 13 lühijutust. Nendes 13 lühijutus kohtab palju erinevaid tegelasi. Tegevus toimub ühes väikeses linnakeses ja räägitakse erinevate inimeste elust. Keskne tegelane on Olive Kitteridge, endine matemaatikaõpetaja, kes nüüd on pensionil. Paljud jutud siiski ei ole keskendunud Olive Kitteridge’ile, kuigi tema kohalolu on tuntav. Lihtsalt jutustatakse väikese linnakese inimestest ja nende muredest ning rõõmudest. Enamasti siiski muredest.

Olive märkab, et maailm tema ümber on muutunud ja ta ei mõista enam paljusid asju. Ta on riiakas ja karm. Koolis lapsed kartsid teda. Teate küll neid inimesi, kelle meelest ainult nende arvamus on õige ja ainult nemad teavad, kuidas tuleb elada.

Talle ei meeldi poja naine. Olive’i arvates see naine röövis temalt poja, sest nad kolisid kaugele Californiasse. Ta ei suuda mõista, miks poeg temaga suhelda ei taha. Samuti tunneb Olive kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvemini kui temal.

Ma ei suutnud päris hästi seda raamatut mõista. Ma arvan, et see oleks mulle rohkem meeldinud ja rohkem kohale jõudnud, kui ma loeksin seda näiteks 30 aasta pärast uuesti. Raamatus on tegelased enamasti vanemad inimesed. Minu jaoks oli küllaltki masendav raamat, palju oli surmateemat sisse toodud. See muidugi on loomulik, sest tegu ju vanemate inimestega. Tegemist ei ole halva raamatuga, lihtsalt mina lugesin seda valel ajal. Siia lõppu üks ilus mõte raamatust.

Oli päevi – Olive mälestas seda -, kui Henry hoidis koju jalutades ta kätt, keskealised inimesed oma parimas eas. Kas nad olid osanud neil hetkedel vaikselt rõõmustada? Tõenäoliselt mitte. Inimesed tavaliselt ei tea oma elu elades, et nad seda elavad. (lk. 170).

 

Siobhan Dowd. Laps, kelle aeg (Ajakirjade Kirjastus, 2016)

KAAS_2.indd“Laps, kelle aeg unustas” on Siobhan Dowd’i viimane raamat, mille ta lõpetas enne oma surma 2007. aastal. Ta sai selle teose eest 2009. aastal postuumselt Briti kirjandusauhinna Carnegie Medal. Nii et peab olema hea raamat ja minu meelest see nii ka on.

Peategelaseks on 18-aastane Põhja-Iiri noormees Fergus, kes koos onuga ebaseaduslikult turvast lõigates leiab turba seest surnukeha. Tundub, et laps on tapetud. Kohale kutsutakse spetsialistid, kes asuvad juhtumit uurima. Selgub, et rabalaps on sajandeid turba sisse maetuna olnud. See tüdruk hakkab ennast Fergusele unes ilmutama ja rääkima, mis temaga juhtus.

Kuid raamatus peitub palju enamat. Taustaks on Põhja-Iirimaa rahutused. Tema vend hakkab vanglas pidama näljastreiki. Isa kiidab selle heaks, sest see on patriootlik tegu ja iseseisvuse saavutamiseks kõlbavad kõik vahendid. Ta on uhke oma poja üle. Emale vastupidi ei meeldi see üldse. Ta soovib, et poeg lõpetaks näljastreigi ja jääks elama. Sellepärast on ka kodune õhkkond pingeline. Lisaks veel onu, kes õpetab Fergusele autosõitu ja tundub, et on neutraalsel seisukohal Põhja-Iirimaa rahutuste suhtes.

Samal ajal on Fergusel vaja sooritada lõpueksamid, et minna arstiks õppima. See on tema eluunistus. Ta tahab sellest kolkast lahkuda. Samas Fergus armub esimest korda ja ta tõmmatakse sunniviisiliselt vedama pakke üle piiri. Lõpuks küll selgub, mis asju ta üle piiri veab. 🙂

Fergusel on veel üks nö patt hingel, mida ühel põhja-iirlasel olla ei tohiks. Ta nimelt sõbrustab vaikselt ühe vastaspoole sõduriga, kes piiripunkti valvab.

Alguses mulle tundus, et ma ei suuda hästi sellesse raamatusse sisse elada, aga see oligi õnneks ainult alguse asi. Väga mõnusalt ja ladusalt kirjutatud. Samuti mõtlemapanev. Kas iseseisvus on nii tähtis, et ennast sellepärast vanglas surnuks näljutada? Fergus mõtleb veel, et briti sõdur on ju samasugune inimene nagu tema. Et pole nii erinev midagi ja ta ei suuda Owaini vihata. Lisaks ei kiida ta heaks oma venna näljastreiki. Ta otsib argumente, miks vend peaks selle lõpetama. Ta armastab väga oma venda ja ei soovi ta surma. Soovitan lugeda!

Veel natuke raamatu taustast. 1981. aastal alustas mitu Ajutise IRA ja Iiri Rahvusliku Vabastusarmee liiget vanglas näljastreiki saamaks poliitvangide eristaatust. 10 meest näljutas ennast surnuks. Mõned perekonnad andsid loa oma teadvusetus olekus pojad viia haiglasse, kus neid tilguti abil toideti. Ülejäänud otsustasid mitte sekkuda. Streik lõppes 1981. aasta oktoobris ja mõned näljastreikijate nõuded täideti.

 

Mathias Enard. Varaste tänav (Varrak, 2016)

Enard_varastetanav_kaas.inddÜks järjekordne väga hea raamat on ilmunud Moodsa aja sarjas. Julgen seda kõigile soovitada.

Raamatu tegevus algab Marokos Tangeri linnakeses. Peategelaseks on noormees Lakhdar, kes on sunnitud kodust põgenema peale seda, kui ta avastatakse alasti koos oma nõoga. Nõoga abiellumine ei oleks olnud probleem, küll aga poleks tohtinud olla seksi enne abielu. Ühesõnaga ta põgeneb, veedab aastakese tänavatel kerjates, kuni tuleb tagasi kodulinna. Koju ei lähe ta enam kunagi. Kohtub uuesti oma lapsepõlvesõbra Bassamiga, kelle kaudu ta saab tööd Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoes.

Seal ei lähe ka kõik nii nagu planeeritud, sest ta avastab, et see organisatsioon on ilmselt mõnede rünnakute taga Marrakechis ja ühes kohvikus. Lakhdar on küll moslem ja ka usklik, aga teda ei tõmba see radikaalne ja poliitiline islam. Ta ütleb selle kohta nii:

Mina ei taha muud kui vabalt reisida, raha teenida, rahulikult sõbrannaga ringi jalutada, keppida, kui tuju on, palvetada, kui tuju on, ja kriminulle lugeda, kui tahtmine tuleb, ilma et kellelgi selle kohta midagi kobiseda oleks, peale Jumala enda (lk. 119).

Samal ajal kohtub ta hispaanlanna Juditiga, kes mõjutab tema tulevast elu väga palju. Ta on tüdrukust sisse võetud ja nad jäävad suhtlema ka peale Juditi reisi lõppu. Lakhdaril tekib mõte minna Euroopasse. Alguses ta püüab teha seda legaalselt, aga lõpuks satub Hispaaniasse ikkagi illegaalselt. Ta jõuab välja Barcelonasse Varaste tänavale. See on üks vilets piirkond. Ümberringi on narkarid, joodikud, litsid ja prussakad, aga ta on seal rahul.

Lakhdar on oma olemuselt selline tore ja täiesti tavaline noormees. Ta armastab lugemist ning raamatuid, eriti prantsuse kriminulle. Talle tundub, et Jumal hoiab teda. Kui midagi juhtub, siis samas tuleb ka lahendus. Ta suhtub Euroopasse läinud immigrantidesse kerge irooniaga ja teab, et alati saab olla halvem.

Kuna kõik need tänavatel jõlkuvad neegrid ja murjanid ei mõjunud turismile hästi, kärutas Kanaaride valitsus nad omal kulul lennukiga mujale, kontinendile, ja olidki Musta Aafrika elanikud, mauritaanlased, nigeerlased ja ugandalased, Madridis või Barcelonas, proovimas õnne maal, kus töötus oli kõrgeim Euroopas – tüdrukutest said litsid, mehed lõpetasid viletsates salajastes laagrites maal, Aragonis või La Manchas, kus nad elasid idüllililiselt kahe puu vahel keset prügikaste, lõhkisi tünne ja külma, kannatasid suurepäraste nahahaiguste, paisete, parasitooside, külmamuhkude käes, ja ootasid, et mõni põllumees neile mõne piinarikka tööotsa annaks, makstes selle eest hallitanud leiva ja kartulikoortega, millest suppi keeta (lk. 149).

Lakhdar tunneb pidevalt, et ta on lõksus. Ükskõik, mis riigis ta ka ei oleks, ikka tundub elu talle vanglana. Nagu elu ei oleks veel päriselt alanud ja see kõik on üks suur sissejuhatus millelegi suuremale. Taustaks on Araabia kevad ja Euroopas majanduskriis.

Raamat mõjus mulle väga emotsionaalselt. See kõik on nii reaalne ja millise lõpplahenduse saab. Ometi ei ole tegu sünge raamatuga. Autor kirjutab väga ladusalt ja lihtne on raamatusse sisse elada. Ilmselt jääb see veel pikaks ajaks mu meeli painama. Teema on praegu ju väga aktuaalne.

Mulle seostusid selle raamatuga kaks filmi, mida ma eelmisel aastal PÖFF-il vaatamas käisin. Kellel on võimalust neid filme vaadata, siis soovitan. Need on “Caina” ja “Kodulävel“. Mõlemad on mõtlemapanevad filmid.

Autorist veel niipalju, et tegu on prantslasega, kes on araabia kultuuri huviline. Ta on elanud mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda ilma klišeedeta, ent samas arusaadavalt. Ja muidugi keeleliselt on see suurepäraselt kirjutatud. Siia lõppu veel üks stiilinäide autorilt, kus ta võrdleb streiki ja mässu Hispaanias ning Tuneesias.

Erinevus Tunisega, nagu ütles Munir, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin poleks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, valitsus paneb oma programmidega edasi, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid (lk. 214)

Barbara Freethy. Ära ütle ühtegi sõna (Ersen, 2016)

ara-utle-uhtegi-sonaLugesin vahelduseks ühte ajaviiteromaani. See on armastuse sugemetega põnevusromaan.

Julia DeMarco on hiljuti kaotanud ema ja plaanib nüüd pulmi, kui ta järsku näeb pooljuhuslikult ühes muuseumis pilti. Pilt on ühest vene orvust, aga Julia arvab, et pildil on tema. Ta peab seda imelikuks, sest temal on ju perekond olemas ja see tüdruk pildil ei saa kuidagi tema olla.

Nii ta otsustabki asja uurida, et sellele mõistatusele selgust saada. See muidugi ei meeldi tema peigmehele ja õele Lizile. Kuna foto teinud mees on surnud, siis pöördub Julia tema poja Alexi poole, et tõde teada saada. Alex on nägus meesterahvas, kes otsustab naist aidata. Nende uurimise käigus tõmbab neid aga vastupandamatult teineteise poole. Nagu ikka tulevad lõpuks kõik saladused päevavalgele ning ei puudu ka ohtlikud momendid. Õnneks lõppeb kõik ikka õnnelikult.

Selline mõnus õhtune lugemine. Minu meelest just kõige põnevam ei olnud ja tulemus oli ka enam-vähem ette teada. Ma lugesin enne seda raamatut mitmeid teisi põnevusromaane ja “Ära ütle ühtegi sõna” kahvatus nende kõrval. Muidu kerge ja lihtne lugemine. Mulle meeldib lugeda raamatuid, kus kõik lõppeb õnnelikult. 😀 Varem olen sellelt autorilt lugenud raamatut “Sel ööl“, mida olen siin ka tutvustanud.