Linda Howard. Iseseisev naine (Ersen, 2016)

iseseisev-nainePeale fantaasiat ja põnevust tahtsin vahelduseks lugeda lihtsat armastusromaani ja seega täitis raamat oma eesmärgi.

Tegelasteks on Sallie Jerome ja Rhy Baines. Nad on abielus, aga pole seitse aastat teineteist näinud. Sellest ajast saadik kui Rhy Sallie maha jättis. Nüüdseks on Sallie mehest üle saanud ja ennast reporterina üles töötanud. Järsku ostab Rhy selle ajakirja, kus naine töötab ning nad kohtuvad taas.

Mees on otsustanud, et nad peavad uuesti koos elama hakkama ja teeb selleks kõik, mis võimalik. Vahendeid valimata. Naise arvamusest mees ei hooli. Sallie ei taha sellega muidugi leppida, kuigi raamatu lõpp on ikkagi etteaimatav.

Ma alustasin selle raamatu lugemist ootusärevalt ja algus mulle meeldis. Raamat on tegelikult põnev lugemine, küll aga ei meeldinud mulle meespeategelane.

Rhy on ülbe, ennasttäis jõhkard, kes arvab, et kõik peab käima nii nagu tema tahab. Sallie soovib töötada reporterina ja reisida erinevatesse kohtadesse. Mees keelab selle ära, kui ta ajakirja ostab. Väidetavalt tema kaitsmiseks. Sallie tahaks siiski oma karjääri jätkata, kuigi lõpuks läheb ikka nii nagu Rhy tahab.

Minu jaoks oli see natuke kummaline. Eriti arvestades seda, et nad pole teineteist seitse aastat näinud. Lõpuks muidugi mees muutub leebemaks jne, aga ikkagi mulle selline väga macho värk ei istu.

Advertisements

Ruth Ware. Pimedas pimedas metsas (Helios, 2016)

pimedas-pimedas-metsasSee raamat ei oleks minu lugemisnimekirja sattunud, kui kirjastus Helios poleks korraldanud väljakutset. Viie nädalaga on vaja läbi lugeda kolm raamatut. Peale “Pimedas pimedas metsas” veel Birk Rohelennu “Sa pead suudlema Silvat” ja Paula Hawkins’i “Tüdruk rongis”. Ausalt öeldes polnud neist ükski mu lugemisnimekirjas.

Raamatusse “Pimedas pimedas metsas” suhtusin kerge eelarvamusega. Ma ei teagi miks. Võib-olla sellepärast, et seda võrreldakse raamatuga “Tüdruk rongis”, mida omakorda soovitati, kui sulle meeldib Gillian Flynn’i raamat “Kadunud”. Viimatinimetatud raamat mulle ei meeldinud. Hoolimata sellest võtsin siiski väljakutse vastu. Õnneks esimene raamat pettumust ei valmistanud, kuigi ma juba aimasin, kes on mõrvar. Autor küll püüdis lugejat eksitada ja korraks ehk õnnestuski natuke kahtlema panna, aga mu esimene aimdus oli õige.

Nagu pealkirigi ütleb toimub tegevus pimedas metsas ühes klaasist majas. Nora saab ühel päeval kirja, kus teda kutsutakse ammuse sõbranna Clare’i tüdrukute õhtule. See paneb teda imestama, sest ta ei ole Clare’i näinud ega temaga suhelnud juba kümme aastat. Ometi otsustab ta kutse vastu võtta ja nii leiabki ta ennast koos sõbranna Ninaga sellest klaasist majas. Maja tundub talle ebasõbralik ja ta ei saagi enam aru, miks ta kutse vastu võttis ja miks ta üldse kutsuti.

Igatahes seltskond sellel tüdrukute õhtul on kirju.
Flo – Clare’i parim sõbranna, õhtu korraldaja ja natuke ebastabiilne, jumaldab Clare’i. Ta soovib, et kõik oleks täiuslik.
Melanie – väikese beebi ema, kes tegelikult ei taha üldse seal olla, vaid soovib oma beebi juurde tagasi.
Nina – arst, tuntud terava ja sarkastilise huumorisoone poolest.
Nora – katkise minevikuga, ei suuda unustada kümne aasta tagust armumist ja sündmuseid, mis sellele järgnesid.
Tom – ainus mees tüdrukuteõhtul. Ilmselt sellepärast, et ta on gei. Ennasttäis draamakirjanik.
Clare – tulevane pruut, ilus inimene, meeldib kõigile.

Terve nädalavahetus on planeeritud igasuguste tegevuste ja mängudega. Viimasel õhtul läheb aga midagi viltu ja keegi saab surma. Ja keegi sellest seltskonnast on mõrvar. Nora ärkab haiglas üleni verisena, aga ei suuda meenutada, mis täpselt juhtus.

Tegelikult oli raamatu tegevus natuke etteaimatav. Lisaks sellele, et arvasin ära mõrvari, aimasin enam-vähem ka motiivi.Hoolimata sellest on tegemist põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Nagu raamatu tagakaanelgi hoiatatakse, hoidis see mind pool ööd üleval. Lugemine edenes kiirelt ja märkamatult oli 200 lehekülge loetud. Ühe õhtu lugemine. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevat ja pingelist lugemist. Autor hoiab pinget üleval kuni lõpuni. Mul on hea meel, et see raamat minuni jõudis.

Sarah J. Maas. Kesköö kroon (Pikoprint, 2016)

keskoo-kroonLugesin vahelduseks midagi väga põnevat. Tegemist on Klaastrooni teise osaga. Tahaksin juba kangesti lugeda järgmiseid osi, aga neid pole kahjuks veel eesti keelde tõlgitud. Kirjastus andis oma FB lehel lootust, et ehk suvel ilmub kolmas osa.

Celaena seiklused jätkuvad. Ta on võitnud turniiri ja saanud kuninglikuks palgamõrvariks. Tema tööks on tappa inimesi, keda kuningas soovib surnuna näha, aga ka siin suudab Celaena kuninga üle kavaldada.

Raamatu esimene pool kulgeb pigem aeglases ja rahulikumas rütmis. Tegelased teevad oma toimetusi ja püüavad eluga hakkama saada. Celaenal on kolm sõpra ja kaitsjat – kaardiväe kapten Chaol, prints Dorian ja printsess Nehemia. Celaena on vaikselt ja ootamatult armunud ning sellega seoses tekib väike armukolmnurk. Üks noormeestest on pettunud ja natuke kibestunud, kuigi ta püüab sellest üle olla.

Siis juhtub midagi kohutavat ning Celaena maailm lüüakse jälle kildudeks, aga tal ei lasta rahulikult leinata, vaid ta peab ennast kokku võtma, et avastada kust kohast tuleb kuninga vägi. Lõpuks, uidates lossi alustes salakäikudes ja katakombides, saab ta mõistatusele jälile ning enda kohta teada midagi uut.

Nagu ma kirjutasin, siis raamatu esimene pool on rahulikum ja ei haaranud nii kaasa. Selle eest teine pool oli nii huvitav, et ei saanud raamatut käest pandud ning lugesin poole ööni. Raamat sobib noortele ja täiskasvanutele, kes armastavad põnevust, maagiat ja fantaasiat. Mina jään põnevusega ootama kolmandat osa. 🙂

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia (Tallina Ülikooli Kirjastus, 2016)

gros_kaas_selg 30.inddKohe, kui nägin, et sellise pealkirjaga raamat on ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Mulle meeldib kõndida ja olla oma mõtetes, vahel ka lihtsalt muusikat kuulates ja ennast muudest asjadest välja lülitades.

Kõndimine on siiski ka tänapäeval väga suur osa meie igapäevaelust. Aitab meil peale pikka päeva lõõgastuda või lihtsalt mõtteid selgeks saada, annab meile energiat ja rõõmu ning pakub ilusaid vaateid, kui looduses käia. Või lihtsalt minna punktist A punkti B.

Autor räägib kõndimisest nii isiklike kogemuste kaudu kui ka erinevate filosoofide vaatenurgast. Ta selgitab, miks käimine on oluline. Mitte ainult meie füüsilise tervise seisukohast vaid ka vaimsest. Räägib kõndimise erinevatest vormidest – matkamine, palveränd, jalutamine ning lihtsalt ühest kohast teise liikumisviis.

Autor käsitleb oma raamatus mitmeid suuri filosoofe, kes armastasid kõndida (Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Thoreau, Nerval, Kant, Gandhi, Hölderlin). Tutvustab nende elu ja suhtumist kõndimisse. Ja nemad kõndisid palju ning pikki vahemaid. Ikka päevi ja sadu kilomeetreid. Kahjuks ei hellitanud saatus neid. Kes läks hulluks, kes jäi haigeks.

See raamat ei ole kindlasti mitte lihtne lugemine, aga samas on see keeleliselt nii ilus. Tänud tõlkijale. Peab kõvasti keskenduma, sest raamat on filosoofiline. Vähemalt mina pidin kohati mõnda lõiku mitu korda üle lugema. 😀 Samuti on see tihedalt seotud usuga. Ma veendusin jälle, et filosoofia ei ole siiski päris minu teema, kuigi raamatut soovitan lugeda! Ma sain siit palju häid mõtteid ja lugemissoovitusi.

 

Marilyn Kerro. Saatuse peegelpilt (Ajakirjade Kirjastus, 2016)

saatuse-peegelpiltVahelduseks lugesin hoopis midagi muud. Marilyn Kerro’st on eestlased vast ikka midagi kuulnud. Kes ei ole, siis Marilyn Kerro  on osalenud nüüdseks juba kolmandat korda Venemaa populaarses telesaates “Selgeltnägijate tuleproov”. Autor on minu jaoks huvitav isiksus ja nii otsustasingi tema raamatut lugeda.

Raamatu alguses ta räägib natuke endast ja siis läheb juba muude teemade juurde. Nendeks on armastus, hirmud, haigused, koduvägivald, lastetus, andestamine, elutee valimine. Marilyn kirjutab veel, kuidas suhet hoida, kuidas parandada suhteid lähedastega ning mis peamine, kuidas armastada iseennast. Kui inimene ei armasta iseennast, siis ei suuda ta ka teisi armastada.

Eraldi peatükid on pühendatud käejoonte lugemisele ja poolvääriskividele. Käejoonte peatükk on huvitav. See on illustreeritud piltidega ja saad kohe enda peopesaga võrrelda. Autor mainib ka voodoo’d ja annab ühe rituaali, kuidas enda ellu uut armastust tõmmata.

Autor ise kirjutab, et raamat on mõeldud selleks, et aidata inimestel mõista, saada vastuseid küsimustele ja õppida end kuulama. Enda südamehääle ja intuitsiooni kuulamine on kõige tähtsam.

Raamat on kirjutatud arusaadavalt ja teemadel, mis on tegelikult nii endastmõistetavad, aga neid on vaja endale aeg-ajalt ikkagi meelde tuletada. Ei saa mainimata jätta ka teose kujundust. Klantspaber ja müstilised pildid. Mulle meeldib. Soovitan lugeda!

Tanel Saimre. Minu Norra (Petrone Print,2016)

minu-norra-polaarutoopia-ja-naftaplatvormidSee raamat tasub kätte võtta ainuüksi sellepärast, et imetleda kaanepilti. Virmalised on üks ilus nähtus. Oleme meiegi neid õega jahtinud. Jahib küll õde oma fotokaga, mina olen lihtsalt mõnikord seltsiks kaasas olnud.

Autor otsustab hetke ajel (vähemalt mulle tundub nii) minna Norrasse õppima visuaalantropoloogiat. Ta satub kõigepealt polaarjoone taha Põhja-Norrasse Tromsø linna. Peale õpingute lõppu läheb ta koos perega elama Bergenisse, kus ta on mingi aeg töötu. Lõpuks saab ta tööd naftaplatvormil tööohutuse valvurina. Ka see periood saab läbi ning peale seda läheb autor jälle kooli. Juttu tuleb veel virmalistest, lapse sünnist, niisama elust-olust, bürokraatiast ja pagulastest. Autori kogemus pagulastega on positiivne.

Kuna Tanel Saimre on antropoloogiharidusega, siis talle meeldib vaadelda inimesi. Seega räägibki Minu Norra rohkem inimestest, keda ta seal kohtab ja kellega suhtleb. Tema väljendusviis ja huumor on omapärane. Mul võttis natuke aega, et sellega kohaneda. Fantaasialend on tal ka suurepärane. Mõnes kohas ajas muigama. Näiteks see kirjeldus, kuidas nad sauna läksid ja aafriklane ei saanud üldse aru, mis teema selle saunaga on.

Raamat mulle üldiselt meeldis ja oli huvitav lugeda. Minu jaoks oli natuke igav ning tehniline see naftaplatvormil töötamise osa. Keda huvitab rohkem Norra loodus, siis sellest oli vähe juttu. Pildid on muidugi ilusad, aga ma lootsin ka virmaliste pilte näha. Kahjuks tuleb leppida ainult sellega, mis on esikaanel.

Hendrik Sal-Saller. Intervjuu iseendaga (Popcorn, 2016)

hendrik-sal-saller-intervjuu-iseendagaKes meist ei teaks Hendrik Sal-Sallerit ja Smilersit. Nii et kui ilmus tema raamat, siis tahtsin seda kohe lugeda, aga esmapilgul pettusin. Vaatasin, et ainult pildid ja teksti polegi. Tegelikult on teksti ka, kuigi suurem rõhk on pandud piltidele ja laulusõnadele.

Ei pea vist eraldi mainima, et Smilers oli ja on siiani üks mu lemmikbände, kuigi nende viimase aja loominguga ma eriti kursis ei ole. Loomulikult tean laulu “Et sa teaks“, sest see on mu suur lemmik. Võib öelda, et nende varasema loominguga olen üles kasvanud. Neid lugusid sai kuulatud ja kaasa lauldud raadiost ning neid kassetidele ja cd-dele lindistatud, hiljem ka kontserditel käidud. “Tantsin sinuga taevas“, “Meteoriitide sajus“, “Sellel ööl“, “Käime katuseid mööda“, “Nii sind ootan“, “Vuntsidega mees“, “Tükike minust“, “Keelatud viljade turg“, “Annika“, “Mõistus on kadunud“, “Närtsinud roos“, “Pimedam pool“, “Viis kasti õlut” ja “Ainult unustamiseks” – need on väike osa lemmikutest.

Raamatut lugedes tuli täielik nostalgia peale ja tekkis tahtmine kuulata Smilersi lugusid uuesti, sest teose teine pool sisaldab nende laulusõnu. Neid lugedes tulid kõik need lauluviisid elavalt meelde.

Teksti on raamatus siiski vähe ja eriti vähe on juttu isiklikust elust. Sal-Saller alustab enda noorusaja kirjeldamisega ja siis tutvustab erinevaid bände, kus ta on mänginud. Ma pean häbiga tunnistama, et ma ei teadnud tema teistest bändidest midagi. Võib-olla sellepärast oligi nii põnev ja huvitav seda lugeda. Raamatu tekstid on kirja pannud Sal-Salleri hea sõber Mihkel Raud. Teoses kõige suurema osa hõivavad muidugi fotod ja neid on hea vaadata. Kvaliteetsel paberil ja suures formaadis.

Samas on see suur formaat ka raamatu peaaegu ainus negatiivne külg asja juures (teksti ootasin ka rohkem). Raske on teda käes hoida, peab laua taga lugema. Mina aga eelistan lugeda mõnusalt diivanil. 🙂