Mul oli lugemise väljakutse raames vaja lugeda raamatut kõige kaugemast maast, kus ma ise käinud olen. See oli minu jaoks üks raskemaid teemasid. Just raamatu valiku pärast. Kõige kaugem maa, kus ma käinud olen, on Rootsi. Ma ei ole palju reisinud. Rootsi kirjandusele mõeldes meenuvad mulle esmalt muidugi krimiromaanid, aga see pole just mu meelislugemisvara. Seega võttis selle teema alla raamatu leidmine aega, aga lõpuks siiski leidsin midagi. Ja üldse ei kahetse, et valisin selle raamatu. Tegemist on suurepärase raamatuga.
Tegevus toimub põhiliselt Stockholmis, aga ka Tallinnas ja mujal Euroopas. Peategelaseks on Laurits Simonsen. Ta jutustab nagu kahte eraldi lugu. Esimeses on ta kruiisilaeval, kus ta töötab meelelahutajana ja peab logi oma mõtetest ja tunnetest. Teine lugu räägib Lauritsa lapsepõlvest, noorusaastatest, abielust ja paljust muust. Üks lugu jutustab sellest, milline oli ta elu enne parvlaev Estonia hukkumist ja teine kirjeldab, milline oli pärast.
Laurits on lapsest peale klaverit mänginud ja tahab minna konservatooriumisse. Tema isa ei taha sellest aga kuuldagi. Ta põlgab sellist meelelahutust ja poeg peaks ikka korraliku elukutse omandama. Lõpuks saabki Lauritsast arst, ta kohtub Siljaga. Silja vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Laurits ja Silja saavad tütre. Nende kümnendal pulma-aastapäeval saab Laurits teada ühe saladuse, mis muudab tema elu igaveseks. Nii otsustab mees, et nad kolivad Eestisse.
Lugu on küllalt keerukas ja peategelase tundeid on raske mõista. Ma arvan, et sain selle raamatule tervikuna pihta alles päris raamatu lõpus. Siis saabus mõistmine. Peategelase teekond leppimiseni, kõik need tunded, mida ta ei suuda väljendada, lein – rasked teemad. Sellest hoolimata või just selle pärast on raamat väga hea.
“Ei maa ega meri” on autori debüütromaan, millega ta meenutab parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäeva.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar