Tegemist on düstoopilise romaaniga, milles autor näitab ameeriklaste tulevikku, kus ühiskond on hakanud raamatuid põletama.
Raamatu peategelane on Guy Montag, kes on pritsimees. Ja mitte pritsimees meie mõistes tuld kustutades, vaid hoopis seda süüdates. Põletasid nad raamatuid. Raamatud on keelatud ja igaühte, kes raamatuid omab, tabab karistus. Ühiskonnas oli juba normiks saanud, et kui nähti kellegi käes raamatut või aimati, et tal neid kodus on, siis tehti tema peale kaebus ja saabusid pritsimehed, kes siis maja koos raamatutega maani maha põletasid.
Olulisel kohal oli veel televisioon. Autor näitab raamatus, kuidas televisiooni kaudu on võimalik mõjutada inimest ja televisioonist piisab meelelahutuseks küll. Raamatutest saavad inimesed vaid ohtlikke ideid. Tavalised seinad olid asendatud televisiooniseinaga, et siis nende pealt vaatada nö “sugulasi”.
Ühel õhtul kohtab see Guy Montag koju minnes tüdrukut, kes räägib talle minevikust, kus keegi ei kartnud ja loeti raamatuid. Montag hakkab mõtlema, kas ta ikka teeb õigesti, kui raamatuid põletab. Muidugi saab tema ülemus sellest teada ja algab kassi-hiire mäng.
See raamat tekitab minus hämmingut. Ma ei oska öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Raske on seisukohta võtta. Iseenesest tegevus oli omapärane ja põnev, aga lugemine mul kuidagi venis. Ma pean selle raamatu üle ilmselt veel mõtlema, et mis asi see siis nüüd oli?
Triinu raamatublogi 