Marianne Suurmaa. Minu Saksamaa (Petrone Print, 2016)

minu-saksamaa-kirju-lapitekkSai läbi loetud järjekordne Minu-sarja raamat. See jääb ühtlasi ka selle aasta viimaseks raamatuelamuseks siin.

“Minu Saksamaa” autor läks koos mehe ja kahe lapsega autokaravaniga Saksamaale reisima ning otsustasid siis mõneks ajaks sinna elama jääda. Kõigepealt erinevates taludes seal töid tehes ja hiljem juba Oberriexingenis ja Baierimaal.

Autor ise ütleb, et Saksamaa on kirju nagu lapitekk: suured metropolid ja samas nukulikult armsad väikelinnad, veinikülad, õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Samas on Saksamaal ka palju reegleid. Mulle tuli neid väikelinnade kirjeldusi lugedes pildid silme ette.

Muidugi ei saa üle ega ümber pagulastest, Saksamaa koolisüsteemist, traditsioonidest, riigipühadest, tööotsingutest, kohalikust elust-olust ning paljust muust.

Raamat on hästi kirjutatud ja lugu on sujuv. On näha, et autor hoolib Saksamaast väga. Mulle meeldis. Küll aga ei saa ma kõigi autori mõtetega nõus olla.

Näiteks lugu ühe Jordaania perekonnaga. Ta hoidis selle perekonna lapsi ja kaasa oli neile pandud ainult magusat ja krõpse. See pole muidugi normaalne, kui lapsed söövad ainult magusat ja krõpse, lapsed olid lärmakad ja hüperaktiivsed, kuid autori suhtumine sellesse oli ka liiga äärmuslik. Ta tahtis neid lapsi mahladieedile panna, aga alla 10-aastastele lastele oleks see ikka liig. Ta seda õnneks pereemale küll ei ütle.

Samuti ei meeldinud mulle tema suhtumine Teise maailmasõtta, et miks ainult Saksamaa vastutajaks on tehtud ning sakslased on tema arvates enim kannatanud rahvas nendes sõdades.  Teised ju sõdisid ka. Minu arvates on selge, miks Saksamaa vastutajaks on tehtud. Nemad ju algatasid selle.

Need paar autori mõtet panid küll kulmu kergitama. Üldjoontes on tegemist hea raamatuga, kus on tasakaalus jutt Saksamaast ja autori isiklikust elust. Soovitan lugeda.

Head vana-aasta lõppu!  Kohtumiseni uuel aastal. 🙂

Advertisements

Amy Harmon. Tehes nägusid (Ersen, 2016)

tehes-nagusidJällegi sai loetud üks raamat, mis oleks äärepealt mu tähelepanuta jäänud. Pealkiri tundus selline imelik, aga kogemata juhtusin tutvustust lugema ja mõtlesin, et see võib olla päris hea ja õnneks ei petnud raamat mu ootuseid.

Tegevus toimub väikeses linnas, kus viis noort meest lähevad sõtta. Nad saadetakse Iraaki. Tagasi tuleb neist kahjuks ainult üks.

Poisid on keskkooli viimases klassis, kui juhtub 11.09.2001. Ambrose Young otsustab minna sõjaväkke ja veenab enda sõbrad ka kaasa tulema, kuigi nad ei ole eriti huvitatud. Iraagis sõidab nende konvoi pommist üle ja ellu jääb ainult Ambrose. Ta saab hullult vigastada ning saabub kodulinna tagasi. Ta ei taha kedagi näha, sest ta arvab, et inimesed vihkavad teda ja peavad teda koledaks. Enne oli ta linna ilusaim mees.

Fern Taylor on Ambrose Young’i armunud olnud 10-aastasest peale. Fern peab ennast koledaks ja arvab, et Ambrose ei vaata tema poolegi. Alles peale Iraagist tulekut julgeb Fern loota, et Ambrose paneb teda tähele. Fern on hoolitsev ja õrn väikest kasvu punapea. Ta on lapsest saadik koos olnud ja aidanud oma onupoega Bailey’t, kellel on lihasdüsdroofia ning on teada, et kaua ta ei ela. Fern hakkab Ambrose’iga suhtlema ja toob ta uuesti ellu tagasi.

Raamatus on mitu erinevat liini. Kõigepealt armastuse teema, siis erinevatest kaotustest – sõprade, elu ja ilu kaotusest ning lõpuks vägivallast. Mulle vahepeal tundus, et neid teemasid on ühte väikesesse raamatusse saanud liiga palju, aga lõppkokkuvõttes see nii ei olnud. Üks väga hea ja südamlik raamat noortest inimestest

Gudule. Surnud tüdrukute klubi (Päikese Kirjastus, 2016)

surnud-tudrukute-klubiAlustasin selle raamatu lugemist enne jõule ja peaks mainima, et jõuludesse see raamat üldse ei sobinud. Jäi mul venima. Võib-olla on asi selles ka, et olen haige ja lugemine ei edene eriti.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et raamat peaks panema värisema ja noh kaanepiltki on selline. Selles osas need lühijutud petsid mu ootusi. Nad on õudsad küll, grotesksed ja kohutavad, aga värisema nad mind ei pannud.

“Surnud tüdrukute klubi” koondab endas kuute õudusjuttu. Need on järgmised: “Lauluke hämaruses”, “Koera ja hundi vahel”, “Tüdruk ämblikega”, “Minu hing on sealaut”, “Lapsehoidja” ja “Veesüliti”.

Peategelased on enamasti noored naiivsed tüdrukud, kelle elud ei lõpe hästi. Nendega juhtub midagi kohutavat. Sageli kasvab sellest süütusest välja midagi koledat. Peredega ei ole neil samuti vedanud. Nendes kuues jutus näitab autor, kuidas lapsepõlv mõjutab tervet elu. Raamatu tagakaanel on veel kirjas, et need on õnnetu lõpuga muinasjutud ja seda need tõesti on. Jutud on poolrealistlikud ja poolfantastilised.

“Lauluke hämaruses” ja “Veesüliti” on natuke etteaimatavad, aga sellest pole midagi. Lõpp on kõigil lugudel ka sarnane.  Esimeses on peategelaseks tapetud tüdruku vaim ja teises tagakiusatud tüdruk.

“Koera ja hundi vahel” oli minu meelest natuke igav, jäi millegipärast venima, aga lõpp oli väga üllatav. Samuti naistegelase jutt.

Lugu “Tüdruk ämblikega” on minu meelest saanud inspiratsiooni Oscar Wilde’i “Dorian Gray portreest”.

“Minu hing on sealaut” on omamoodi naljakas ja õõvastav üheaegselt.

“Lapsehoidja” on sellest, kuidas süütusest saab koletislikkus ja minevik läheb segamini olevikuga.

Kõige rohkem meeldisid mulle “Lauluke hämaruses” ja “Veesüliti”.

Ühesõnaga väga omapärane ja intrigeeriv raamat. Ei soovita nendele, kes kardavad verd ja mõrvu. Neid on selles raamatus palju. Ma ei oskagi öelda, kas see raamat lõppkokkuvõttes mulle meeldis või mitte. Võttis mu nõutuks.

Susan Mallery. Pulmad jõulude ajal (Ersen, 2016)

pulmad-joulude-ajalJärjekordne Fool’s Goldi romaan. Malleryt on alati hea meelelahutuseks lugeda. Kerge ja lihtne armastusromaan, kus on küllaltki palju klišeesid. Puhkuse ajaks või õhtuseks lugemiseks ideaalne.

Seekordse romaani üheks peategelaseks on pruudirõivapoe kaasomanik Madeline Krug. Madeline nõustub korraldama jõulude ajal Jonny Blaze’i õe pulmi. Selleks peab ta tihedat koostööd tegema Jonnyga, keda ta on eemalt imetlenud.

Teiseks peategelaseks on filmistaar Jonny Blaze, kes hiljuti kolis Fool’s Goldi, et leida normaalne elu. Jonny kardab ennast siduda, kuid ometi on Madeline’s midagi.

Niimoodi pulmi korraldades armuvad märkamatult mõlemad. Kes Malleryt on lugenud, need teavad, et ta raamatutel on õnnelik lõpp. Ka see raamat ei ole erand. Mallery kasutab oma romaanides tüüpülesehitust. Peategelased kohtuvad, armuvad, siis lähevad korraks mingil tobedal põhjusel lahku ning lõpuks uuesti kokku. Selles raamatus on üks asi küll teistmoodi, kui tavaliselt. Seekord ei tea linnaelanikest peaaegu mitte keegi Madeline’i ja Jonny suhtest, vaid nad ajavad omi asju vaikselt.

Soovitan lugeda nendel, kes soovivad midagi helget ja rõõmsat. Tema raamatud on natuke roosamannad, aga vahelduseks on neidki mõnus lugeda. Seekord jõuluteema veel võimendab seda roosamannat.

Andrus Kivirähk. Rehepapp (Varrak, 2000)

rehepappRehepappi olen ma korra aastaid tagasi juba lugenud. Nüüd lugesin uuesti, et oma lugemise väljakutset lõpetada ja mälu värskendada. Järgmisel aastal tuleb sellest film, mida tahaks ka näha.

See raamat on ikka huumor kuubis. Esiteks juba tegelased: Imbi ja Ärni (kes käivad kott kaasas, et midagi kotti pista, kui miskit ripakil), mõisategelased, sulane Jaan, Rehepapp, mõisateenija Luise oma perenaise tagant varastatud kleitidega, kubjas, aidamees, toapoiss jne. Lisada siia juurde veel see, mis nad teevad, mõtlevad ja räägivad, siis kokku tuleb paras soust. Pole midagi öelda, Kivirähk ikka oskab kirjutada. Kõik on natuke üle võlli keeratud.

Tegevus toimub ühe kuu jooksul ühes eesti külas ja mõisaajal. Tegevus toimub novembris, pimedal, kõledal ja külmal ajal. Tegelased püüavad oma murede ja eluga toime tulla. Varastades mõisast ja teineteise tagant. Kas siis lähevad ise või saadavad enda eest krati. Lisaks liiguvad pimeduses igasugused tondid, libahundid, haigused, kollid ja vanapagan ise. Mõnda vaevab armuvalu. Nii nagu tavaeluski.Palju on kasutatud rahvausundit.

Ühesõnaga väga naljakas raamat, mis on vürtsitatud musta huumoriga. Kellel huumorisoont pole, nendele vast ei sobi, aga teistele soovitan küll.

Robin Hobb. Salamõrtsuka õpilane (2000, Varrak)

salamortsukaLugesin seda raamatut lugemise väljakutse raames.Raamatu algus läks mul üle kivide ja kändude. Kuidagi ei edenenud ja ma ei suutnud hästi keskenduda, aga pingutasin siiski edasi, et lugemise väljakutset lõpetada.

Raamatu tegevus toimub väljamõeldud maailmas, kus üks vanamees viib väikese 6-aastase poisi kuningakotta, et need ta üles kasvataksid. Ta on kuningliku printsi sohilaps. Tal pole alguses nimegi. Kutsutakse lihtsalt poisiks.

Alguses ei pöörata talle suurt tähelepanu. Tema eest hoolitseb Burrich-i nimeline tallimees. Nii õpib ta tallitööd. Lõpuks otsustab kuningas anda talle hariduse ja teha temast oma salamõrtsuka. Ta õpib erinevaid kunste, taimi, taidu jne. Mõned õppetunnid õnnestuvad paremini kui teised. Kahjuks on tal ka palju vaenlasi, kes talle surma soovivad. Õnneks leidub tal ka abilisi.

Ta jälgib hoolega ümbrust ja paneb kõike enda ümber tähele ning jätab meelde. Ta saab teada mitmeid saladusi. Samuti usaldatakse talle juba erinevaid missioone, mis siis, et ta on kõigest 14-aastane.

Lõpuks hakkas romaan ennast siiski vaikselt lahti harutama ning läks põnevaks. Lõpust ei maksa enam üldse rääkida. See oli juba väga kaasahaarav. Peab ikka järgmised osad ka ette võtma, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Praeguseks peaksid vist kõik selle sarja osad eesti keeles olemas olema.

Muidu oli raamat usutav, aga natuke naljakas oli peategelase puhul see, kuidas ta mitu korda peaaegu surma sai ja ikka ellu ärkas. Eriti käib see mürgitamise kohta.

 

Nüüd ma sain arvuti, nii et täna tuleb ilmselt mitu raamatututvustust.