Joris-Karl Huysmans. Äraspidi (Koolibri, 2013)

araspidiJärjekordne lugemise väljakutse raames loetud raamat. Ma poleks muidu seda kätte võtnud ja kui ka oleks, siis jätnuksin pooleli. See raamat on minu selle aasta kehvim lugemiselamus.

Teose peategelane on des Esseintes, kes põlgab oma ajastu väärtusi. Tema on aristokraat ja peab ennast teistest paremaks. Talle ei sobi lugeda neid kirjandusteoseid, mis on populaarsed. Samamoodi on kunstiga. Raamatus mingit erilist tegevust ei toimu. Ainult kirjeldatakse, kuidas ja mis värvidega ta toad sisustas, mis maalid seintel on ja millised kirjandusteosed tema raamatukogus on. Ja ma ei liialda, peaaegu terve raamat on sellel teemal. Vahele ka usu- ja filosoofilisi mõtisklusi.

Tegevust on ainult nii palju, et des Esseintes kolib Pariisist kuskile eraldatud kohta ning elabki oma eraldatud elu seal nii kaua, kuni tervis sunnib tagasi kolima. Selle aja jooksul ta ei teegi suurt midagi. Uneleb ja mõtiskleb seal. Üritab korra Inglismaale reisida, aga poole tee peal mõtleb jälle ümber.

Sageli on selles raamatus nii, et terve lõik on üks lause. Kasutatud on palju erinevaid võrdlusi ja ilukõnet. Seda oli minul igatahes väga raske lugeda. Mõte kippus kogu aeg kuskile mujale uitama. Raamat ilmus esimest korda 1884. aastal. Kes armastab filosoofiat, siis võib isegi see raamat meeldida.

Advertisements

Heather Graham. Surnute äratamine (Ersen, 2016)

surnute-aratamineTegemist on triloogia teise osaga. Esimene osa on “Laske surnutel magada” (Ersen, 2016). Mulle väga meeldib see sari. See on põnev ja kaasahaarav ning raske on raamatut käest panna. Lugesin selle mõne õhtuga läbi.

Nagu esimeses osaski, siis on siingi tegemist kummaliste ja seletamatute nähtustega. Quinn’ile tuleb väljakutse ühe perekonna majja, kus on jõhkralt tapetud isa, ema, naise vanemad ning tädi. Kõik nad on tapetud eri viisidel. Sündmuskohal on palju verd, aga sealt ei leita mitte ühtegi mõrvarelva. Muidugi mitte ka tapjat.

Quinn ja Danni asuvad mõistatust lahendama, kui toimub järjekordne rünnak ühe vana daami majas, keda nad püüdsid hoiatada. Vana daam jääb rünnakus ellu ning on hiljem abiks juhtumi lahendamisel. Abilisi on neil veel teisigi.

Kõik viitab sellele, et juhtumiga on seotud kurikuulus maal “Kummitused meeltes” ning alati on sündmuspaigas tihe udu. Tegevus toimub endiselt New Orleans’is, kuid korraks põigatakse ka Šveitsi. Jätkub ka Danni ja Quinn’i armulugu.

Jään ootama kolmanda osa eesti keeles ilmumist. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ja müstikat. Mina igatahes nautisin seda raamatut.

Philip K. Dick. Mees kõrges lossis (Tänapäev, 2016)

mees-korges-lossisSeekord leiab mu raamatututvustuse ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused. Aga lisan kogu teksti siiski siia ka.

Kas Te olete kunagi mõelnud, milline näeks välja maailm, kui Teise maailmasõja oleksid võitnud Saksamaa ja Jaapan? Mina enne selle raamatu lugemist igatahes ei mõelnud. Aga just sellest räägib Philip K. Dick’i raamat „Mees kõrges lossis“.

Tegevus toimub Ameerikas peale Teist maailmasõda, mille liitlased kaotasid. New Yorgis valitsevad sakslased, Californias jaapanlased. Elu selles maailmas ei ole lihtne. Sakslased on juudid peaaegu hävitanud, samamoodi aafriklased. Ülim rass on muidugi aarjalased. Tavalisi ameeriklasi kujutatakse robustsetena võrreldes jaapanlastega, neegritest on tehtud orjad ja slaavlased on euroopast minema aetud. Saksamaad juhib Herr Bormann, Adolf on oletatavasti seniilsena kuskil vanadekodus.

Vahemeri on aatomienergia abil kuivendatud, et seal põldu harida. Televisioon ei ole eriti arenenud ja tundub, et ka muu tehnika mitte. Küll aga toimuvad kosmosereisid Kuule ja Marsile ning sakslased on leiutanud raketi, millega on euroopast võimalik 45 minutiga ameerikasse jõuda.

Raamatus on terve hulk eripalgelisi tegelasi. Neil ei ole esmapilgul suurt midagi ühist. Robert Childan – kunstikaupmees; Frank Frink – lahti lastud töömees, juut; Nobusuke Tagomi – Ameerika Vaikse Ookeani Osariikide kaubandusesinduse juhtkonna ülem; Juliana Frink – Franki naine, kes lahkus kodust ja läks elama puhvertsooni; Baynes – teeskleb rootsi ärimeest, aga tegelikult on agent, Joe Cinnadella – veel üks saksa agent; Hugo Reiss – Reich’i konsul San Fransiscos; Hawthorne Abendsen – kirjanik.

Teoses „Mees kõrges lossis“ on olulisel kohal ka raamat „Rohutirtsude nuhtlus“ ning oraakel „Yijing“ ehk „Muutuste raamat“. Esimese kirjutas Abendsen ja see kirjeldab, milline oleks maailm välja näinud, kui Saksamaa ja Jaapan oleksid sõja kaotanud. Oraakel on nii öelda ennustuste raamat, mida mitmed tegelased kasutavad, et oluliste sammude jaoks abi küsida.

Tegemist on väga omapärase ja kaasakiskuva ning minu arvates ka iroonilise raamatuga. Raamat edeneb kiiresti ja lugedes igav ei hakka. Soovitan lugeda!

Philip K. Dick (1928-1982) oli Ameerika ulmekirjanik, kelle loomingus võib sageli kohata monopolistlikke korporatsioone, autoritaarseid režiime ning skisofreenia- ja paranoiamotiive. Tema teoste järgi on tehtud arvukalt filme, millest kuulsaim on ilmselt „Blade Runner“ (1982). Eesti keeles on temalt ilmunud veel „Blade Runner. Kas androidid unistavad elektrilammastest?“, „Poodud võõras“ „Ubik“ ja „Vilistaja metsas“.

Albert Kivikas. Nimed marmortahvlil (Critera VMG, 2015)

nimed-marmortahvlilSelle raamatu võtsin kätte tänu lugemise väljakutsele. Muidu ilmselt ei oleks seda lugenud. Mul on hea meel, et seda tegin. Selle raamatu põhjal on tehtud ka film. Film valmis 2002. aastal ja siis käisin seda kinos vaatamas. Olgugi, et olen filmi näinud, siis ega ma suurt sellest enam mäleta.

Raamatu algus oli minu jaoks igav ja venis ning mõtlesin juba, et jätan pooleli. Õnneks suutsin sellest alguse poliitilisest jutust edasi minna. Kui juba sõjategevus algas läks põnevamaks ja lõpus oli pinge juba laes.

Alguses mulle ei meeldinud ka raamatu peategelane Henn Ahas. Ta oli kuidagi kõhklev ja arglik. Ei suutnud otsustada, kas asuda toetama punaseid või valgeid. Kui Vabadussõda algas, siis ta ei valinudki midagi, vaid läks hoopis koju ema-isa juurde. Peale pikki kõhklusi ja sisemisi heitluseid läks ta lõpuks vabatahtlikuna valgete poolele oma koolikaaslaste hulka.

Edasi läheb tegevus nagu sõjas ikka. Alguses on poistel hirm ja taganetakse ning lihtsalt joostakse laiali. Lõpuks aga võtavad nad endid kokku ja saavad koos teiste vägedega enamlaste üle võidu. Paljud Ahase koolivennad langevad võitluses.

Mida edasi raamatu lõpu poole, seda rohkem mulle peategelane meeldima hakkas. Mis siis, et ta kõhkles ja kartis ning tundis häbi, et ta oma hirmu välja näitas. Ta oli siiski koolipoiss. Kõigest 7. klassi õpilane. Maailm tema ümber oli ebakindel. Tema oma vend oli kommunist ja isa pooldas punaseid. Mul on siit pehmelt diivanilt ju hea öelda, kuidas oleks pidanud kohe otsustama.

“Nimed marmortahvlil” on mitmeti autobiograafiline romaan, mis põhineb suuresti tõestisündinud lugudel ning Nõukogude Eestis oli teos keelatud. Soovitan lugeda, kellel veel lugemata!

 

John Harding. Florence ja Giles (Ersen, 2016)

florence-ja-gilesTegemist on gooti põnevusromaaniga. Peategelane ja mina-jutustaja on 12-aastane tüdruk Florence. Raamatu tegevus toimub 1891. aastal. Kohati on jutustus minu arvates igav ja aeglane. Selle eest on lõpp ülimalt põnev, ootamatu ja vihale ajav. Tegemist ei ole lasteraamatuga.

Florence on kummaline tüdruk. Tema vanemad on surnud ning onu on jätnud tema ning ta noorema venna Gilesi omapead. On küll teenijad, kes laste eest hoolitsevad, aga muidu on nad omapäi. Samuti on onu keelanud Florence’ile hariduse andmise. Tüdruk astub sellest keelust muidugi üle ja õpib iseseisvalt lugema. Florence on omamoodi ja isekas. Tundub, et ainus inimene, kellest ta hoolib on Giles.

Kui vennale võetakse uus guvernant, preili Taylor, siis hakkavad Florence’i meelest juhtuma kummalised asjad. Mis siis, et teiste meelest ei ole midagi kummalist ja kõik on tavapärane. Florence usub, et eelmise guvernandi vaim on üle võtnud preili Taylori keha ja tahab Giles’ile halba. Oma venda kaitseb ta iga hinna eest ja ta võtabki kasutusele trastilised meetmed.

Veelkord selle raamatu lõpust. See ajas mu nii vihale, et ma tapaks ise ühe tegelase seal ära, sest autor seda ei teinud, vaid lasi tal hoopis puhtalt pääseda. Lõpus jõudis mulle kohale, kui külmavereline, kalkuleeriv ja südametu inimene ta tegelikult oli.

Marc Levy. Varjuvaras (Ersen, 2016)

varjuvarasKaanepildi põhjal võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga. Ja raamat ka algab nii nagu oleks lasteraamat, aga seda siiski mitte.

Raamat algab sellega, et üks väike poiss on õnnetu. Tal ei ole koolis eriti sõpru, ta on lühikest kasvu ja ta ei saa läbi klassi liidriga. Küll aga on tal üks anne. Ta nimelt suudab teiste inimeste varjusid varastada. Mitte, et ta ise selle üle õnnelik oleks. Ta ei taha teiste inimeste varjudega tegemist teha ja sellepärast ei lase endale inimesi lähedale. Nii füüsilises kui vaimses mõttes.

Minu meelest oleks võinud seda varjuteemat natuke rohkem edasi arendada. Autor ilmselt arvas teisiti. Poiss kasvab suuremaks, lahkub kodust ja läheb ülikooli arstiks õppima. Seal ta muutub minu meelest isekaks. Võtab oma tüdrukut iseenesestmõistetavalt, unustab oma sõbra ja ei jõua ema külastama. Sõbrale ta siiski teeb lõpuks ühe teene tänu varjule.

Raamatus oli nii kurbust, nukrust, ükskõiksust, hoolimist ja armastust. Tegemist on väga hea raamatuga. Soovitan lugeda.

Deanna Raybourn. Tuhande tähe öö (Ersen, 2016)

tuhande-tahe-ooVõtsin selle raamatu kätte lootuses, et saan lugeda ühte mõnusat ajaloolist armastusromaani. Algus algaski paljutõotavalt. Pruut jätab oma rikka peigmehe kirikusse maha ja abivaimulik aitab tal põgeneda.  Edasine tegevus näitab, et päris armastusromaaniga tegemist pole, kuigi armastust lõpus natuke on.

Ma ei oskagi seda raamatut kusagile žanri alla paigutada. Võib-olla seiklusromaan? Tegevus toimub 1920. aastail. Kui nö abivaimulik Sebastian, kes aitas Poppyl oma pulmast põgeneda, järgmisel hommikul lahkub, otsustab Poppy teda Londonisse korralikult tänama minna. Seal selgub, et Sebastian on ootamatult sõitnud Damaskusesse.

Poppy otsustab millegipärast, et Sebastian on hädas ja vajab päästmist. See tundus minu jaoks natuke kummaline, aga see selleks. Igatahes saavad seal alguse igasugused kummalised ja minu jaoks kohati ebaloogilised sündmused. Lõpuks selgub, et peaaegu üksi tegelane pole see, kellena näib.

Poppy on naljakas tegelane. Ta on rikas ja omamoodi inimene. Kohati on ta ka naljakas. Eriti siis, kui ta püüab Sebastianit analüüsida. Nii et võiks öelda humoorikas seiklusjutt. Algus edenes mul väga kiiresti, aga lõpp oli minu jaoks natuke igavavõitu ja ebaloogiline. Midagi erilist just pole, aga lugeda kõlbab.