Malle Koido. Minu Rio de Janeiro (Petrone Print, 2016)

minu-rio-de-janeiro-elujanus-olumpialinnSai loetud järjekordne Minu…-sarja raamat. “Minu Rio de Janeiro” päris lemmikute hulka ei saanud, aga kõige hullem ka pole. Jääb minu jaoks sinna keskmiste hulka. Ma olin muidugi oma lootused enne lugemist üles ka kütnud. Rio de Janeiro on eestlase jaoks selline kauge ja eksootiline koht ja lootsin, et raamat on ka selline. Minu jaoks oli raamat natuke igav ja pealiskaudne.

Autor nagu kirjutas küll positiivselt ja entusiastlikke sõnu kasutades, aga mul jääb midagi kripeldama. Midagi oleks nagu puudu. Samas ma ei oska täpselt öelda, mis.

Malle Koido satub Rio de Janeirosse tänu jalgpallile ja sealsele 2014. aasta MM-ile. Korraldajamaale see küll positiivselt ei lõppenud, aga meeldejääv turniir oli see ikkagi. Ta töötab jalgpalliagendina, sestap on palju juttu jalgpallist ja spordist üldse. Raamatust saab teada, et brasiillased teevad üldse palju sporti vabal ajal, samuti hoolitsevad nad väga oma välimuse eest. Nii mehed kui naised. Juttu on veel sambast, randadest, poliitikast, protesteerimisest, Rio ärietiketist ja paljudest muudest asjadest. Aga vot Rio karnevalidest ei olnud eriti midagi ja sellest ma tundsin natuke puudust.

Ja nüüd ma oskan öelda ka, mis minu jaoks selles raamatus puudus. See on kirg!

Advertisements

Carla Neggers. Siidrioja (Ersen, 2016)

siidrioja-kolmas-raamatTegemist on  Swifti jõeoru romaani kolmanda osaga. Esimene osa on “Kaotatud suve saladused” (Ersen, 2015) ja teine osa “See öö ohaka teel” (Ersen, 2016).

Samantha Bennet on aardekütt, kes saabub Knight Bridge’i, et ajada piraadi Benjamin Farraday mõistatuse jälgi. Tormi eest põgenedes satub ta siidrikotta varju. Siidrikojas puhkeb tulekahju ja õnneks juhtub siidrikoja omanik läheduses olema, kes ta päästab.

Mõnus rahuliku tempoga ajaviiteromaan, kus mingeid erilisi ja põnevaid sündmusi ei juhtu. Kohtuvad kaks noort inimest, kelle elu kokku viib ja mis lõpuks leiab oma õnneliku lõpu. Kohati vähe veenev nagu eelmine osagi, aga natukene põnevam. Õhtul enne magama jäämist hea lugeda.

Gunnar Press. Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja (Menu Kirjastus, 2016)

ninamees-raio-piiroja-ohuvoitleja Raamatu lõpetasin juba pühapäeval, aga tutvustamiseni jõudsin alles nüüd. Ma ilmselt ei oleks seda raamatut lugenud, kui ma poleks seda võitnud. Aitäh, Apollo.

Mulle üldiselt meeldib jalgpall. EM-i ja MM-i mänge katsun vaadata nii palju kui võimalik. Samas ma ei vaata eriti Eesti mänge, sest ma kardan, et nad kaotavad ja ma ei taha seda näha. Aga Eesti koondise mängijaid siiski enam-vähem tean. Nii et Raio Piiroja nimi on mulle väga tuttav.

Raamat alustab Raio lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta jalgpalli juurde jõudis, tema koondisekarjääri algusest ja loomulikult hiilgeaegadest. Samuti on juttu tema klubikarjäärist ja tema suurimast hobist kalapüügist. Raamatu lõpus on natuke juttu ka isiklikust elust. Nagu elulooraamatule kohane on teoses palju pilte ning tema sõprade, tuttavate, meeskonnakaaslaste meenutusi.

Selline mõnus ja tore lugemine oli, mis venis küll pikemaks, sest teised raamatud tulid vahele. Raamatust selgub, et Piiroja on võitluslik ja annab platsil ja mujalgi endast kõik. Ta jätkab peale koondisekarjääri hobi korras sporti (maratonid, rattasõit, suusatamine jne). Huvitav lugemine. Soovitan lugeda, eriti jalgpallihuvilistel.

V. E. Schwab. Võlukunsti tumedam pool (Päikese Kirjastus, 2016)

volukunsti-tumedam-poolNagu pealkiri juba reedab on tegemist võlukunsti raamatuga. Raamatu tegevus toimub Londonites. Täpsemalt öeldes kolmes Londonis ja põgusalt riivatakse ka neljandat (sellest küll räägitakse, aga tegevust seal ei toimu). Need on Punane London, Hall London ja Valge London. On veel ka Must London, aga selle on enda võimusesse haaranud võluvägi. Londonid on üksteisest eraldatud ja lihtinimesed ei tea neist suurt midagi.

Raamatu peategelaseks on antari Kell, kellel on võime ja kohustus liikuda erinevate Londonite vahel ja kohale toimetada kuningate kirju. Kell on väikest viisi ka salakaubavedaja. Nimelt ei tohi teistest Londonitest asju tuua (välja arvatud kuningate kirjavahetus).

Londonid eraldati ja lukustati, et kaitsta teisi Londoneid Musta Londoni saatuse eest. Punases Londonis on võluvägi tasakaalus. Hallis Londonis on enamus inimesi võlukunsti unustanud ja Valges Londonis on inimesed ahned võluväe järele. Kell elab Punases Londonis kuningapere juures.

Põnevad sündmused saavad alguse sellest, kui Kell’il palutakse Valgest Londonist viia Punasesse Londonisse kiri ühele surevale mehele. Nii öelda tasuks antakse talle kaasa üks ese. Kell ei aima alguses, et tegu on lõksuga. Lisaks röövitakse see ese temalt Hallis Londonis. Röövijaks on Delilah Bard, kes tegutseb taskuvargana ning kes hiljem päästab Kell’i elu. Selle eseme kaudu võib must võluvägi jälle valla pääseda.

Tegemist on ühe põnevaima raamatuga, mida ma lugenud olen. Tahaks juba nii väga teist osa lugeda. Raamat edenes nii kiiresti ja see haaras mind jäägitult endasse. Ootamatult avastasin eile õhtul, et mul on pool raamatut juba loetud ning arvasin, et täna ma seda läbi ei jõua. Lugeda jäi siiski üle 200 lehekülje, aga kella kaheks päeval oli raamat läbi.

Raamat on kaasahaarav ja põnev. Lisaks kõik see maagia ja võlukunst. Lihtsalt vastupandamatu. Soovitan!

John Green. Katherine’ite küllus (Pegasus, 2016)

katherine-ite-kullusMinu arvates on see seni üks John Green’i kehvematest raamatutest. Algus oli raamatul igav, teine pool oli õnneks parem. Igavaks tegi selle minu jaoks see, et suurt midagi ei toimunud ja kogu aeg käis üks matemaatika jutt. Ja matemaatika lihtsalt ei ole minu teema.

Natuke sisust ka. Peategelaseks on Colin Singleton, kes on nii öelda imelaps. Talle meeldib luua igasuguseid teoreeme ja anagramme ja seoseid erinevate asjade vahel. Samuti meeldivad talle tütarlapsed, kelle nimi on Katherine. Ta on käinud 19 Katherine’iga. Loendamine algas algklassidest. Nende tüdrukute ühiseks nimetajaks on see, et nad jätavad lõpuks Colini maha.

Peale viimast mahajätmist otsustab Colini sõber Hassan, et oleks aeg keskkonda vahetada ja minna ühele automatkale. Nii nad satuvadki linnakesse nimega Gutshot. Nad kohtuvad Lindsey Lee Wells’i ja tema emaga. Jäävad nende juurde pidama ja teevad natuke tööd ning kohtuvad erinevate inimestega.

Colin on nohik ja ta ei meeldi eriti omaealistele. Sealt tema probleemid alguse saavadki. Ta tahaks olla lahe. Raamat lahkab selliseid teemasid nagu tähtsus, laiskus, erinevad väärtused ja muud teismeliste probleemid.

Lõpetuseks üks väike jutukatke Lindsey Lee Wellsi suust, mis mulle selles raamatus kõige rohkem meeldis: “Ma muudkui luiskan. Ma pole kunagi mina ise. Vanakestega räägin lõunaosariikide murret; sinuga kaifin graafikuid ja sügavaid mõtteid; Coliniga olen Miss Ilus Särtsakas Printsess. Ma olen tühi koht. Kui sa eluaeg kameeleoni teed, siis jõuad lõpuks nii kaugele, kus miski pole enam ehtne. Sinu probleem on selles – kuidas sa ütlesidki-, et sa pole tähtis?” (lk. 166).

Barbara Freethy. Sel ööl (Ersen, 2016)

sel-ool“Sel ööl” on mõnusalt lühike ja põnev ajaviiteromaan, mille lugesin paari õhtuga läbi. Olgu hommikuga ka, sest uni läheb kuidagi varakult ära.

Sara on otsustanud oma isale sünnipäevaks üllatuse valmistada ja talle külla tulla. Nad ei saa omavahel just hästi läbi ning pole teineteist aastaid näinud. Isa pole rahul, et Sara tuli ja jutuajamise käigus isa unustas, et tal on toit pliidil. Maja süttib põlema ja isa tormab keldrisse nii õnnetult, et murrab jalaluu. Sara ei suuda iseseisvalt teda sealt välja tuua, aga õnneks juhtub õigel ajal saabuma naabrimees Aiden Callaway.

Aiden on tuletõrjuja. Samuti on ta Sara noorpõlve armastus. Aiden maadleb oma probleemiga. Ta kustutas oma meeskonnaga metsatulekahju, kus ta parim sõber surma sai. Kõik süüdistavad selles Aidenit. Aideni mälestused sellest sündmusest on hägusad. Ta püüab selgusele jõuda, mis siis selle tulekahju ajal juhtus, et tema parim sõber Kyle surma sai. Lõpuks palub ta Sara abi. Nende uurimise käigus löövad Sara ja Aideni vahel uuesti lõkkele tunded

Selle raamatuga on mul kummaline deja vu tunne. Ma nagu oleks sellise sisuga raamatut juba lugenud, aga ometi ma tean, et Barbara Freethy raamatuid ma ei ole enne lugenud. Ma ei oskagi öelda, miks see nii on. Igatahes raamat on põnev ja huvitav. Selline mõnus ja kerge ajaviiteromaan.

Sarah J. Maas “Klaastroon” (Pikoprint, 2016)

klaastroonTegemist on sarja esimese osaga. Goodreads.com andmetel on hetkel ilmunud sellest sarjast viis osa ning autor kirjutab kuuendat. Tahan lugeda selle sarja teisi osi ka ning nagu kuulda, siis teine osa peaks ilmuma eesti keeles üsna varsti.

Celaena Sardothien on 18-aastane palgamõrvar, kes on istunud aasta Endovieri soolakaevanduses sunnitööl. Ta kannab seal eluaegset karistust. Ühel päeval tulevad tema juurde kuningliku kaardiväe kapten Chaol Westfall ja prints Dorian. Neil on Celaenale ettepanek.

Nad pakuvad talle vabadust, kui ta nõustub osalema turniiril. Turniiri võitja peab hakkama kuninga kangelaseks. Celaena vihkab kuningat selle eest, mida too on tema rahvale ja teistelegi kurja teinud.

Tegemist oli põneva raamatuga, mida ei tahtnud käest panna. Sündmustik arenes kiirelt ja mõnikord ootamatult. Loole lisasid vürtsi maagia ja deemonid, samuti mitmed intriigid ja mitme kaasvõistleja ootamatud ning kohutavad mõrvad. Peategelane oli ka huvitav. Olen kuulnud/lugenud arvamust, et peategelane on ülbe ja ei ole sümpaatne. Ma päris nii ei ütleks. Ülbe ja natuke ennasttäis oli ta küll, aga see sobiski talle. Võib-olla mõne koha peal oli natuke üle pakutud, aga see ei häirinud. Mind häiris hoopis see, et ta hakkas printsiga liini ajama. Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks seda kaardiväe kapteniga teinud. Soovitan lugeda!