Clare Mackintosh. Ma lasen sul minna (Petrone Print, 2016)

ma-lasen-sul-minnaMa alustasin selle raamatu lugemist päris kõrgete ootustega ja õnneks ei pidanud ma seekord pettuma. Raamatu kaanel soovitatakse seda “Tüdruk rongis” ja “Kadunud” fännidele. Esimest ma ei ole lugenud ja teine valmistas mulle suure pettumuse.                                                                                                                                                                                                                Lugu algab sellega, et autoõnnetuses saab surma 5-aastane Jacob. Autojuht põgeneb sündmuskohalt. Lugu jutustatakse mitme tegelase vaatevinklist. Jennat puudutab see lugu väga ning ta põgeneb Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid mälestused ja lein ei lase tal rahus elada ning aasta pärast saab minevik ta kätte. Algul tundubki lugu ühe surmajuhtumi uurimisena, aga see lugu, mis sealt lõpuks välja koorub, on päris õudne.                                                                                                                                                                                                               Raamat algab aeglases tempos ja ma jõudsin juba mõelda, et suurt kiiremaks see ei lähegi, aga siis läks nii põnevaks, et ma ei saanud raamatut enam käest pannagi. Väga huvitav, ootamatute pööretega raamat. Ja seekord ei valmistanud lõpp mulle pettumust nagu “Kadunud” puhul. Soovitan seda kõigile, kes armastavad põnevust.

Advertisements

Liis Paltsmar. Minu Costa Rica (Petrone Print, 2016)

minu-costa-rica-tohtrielu-troopikas                                                                                                         Järjekordne Minu-sarja raamat mulle seekord pettumust ei valmistanud. Tegemist on minu arvates ühe parima raamatuga sellest sarjast. Seda oli väga mõnus ja huvitav lugeda. Oli piisavalt autori eraelu ja Costa Ricat. Need olid mõnusalt tasakaalus. Hea tunne jäi peale lugemist.                                                                                                                                                     Liis Paltsmar on just lõpetanud ülikooli, aga ei taha veel arstina tööle asuda. Nii otsustab ta minna vabatahtlikuna Aafrikasse. Sinna aga parasjagu kohti ei pakuta. Selle asemel maabub ta Costa Ricas.                                                                                                                                                                                                                         Costa Ricas majutatakse ta kohalikku perre ja ta hakkab vabatahtlikuna tööle kohalikus lastehaiglas. Loomulikult tutvub ta kohaliku kultuuri, looduse ja eluoluga. Autor kirjutab kõike südamlikult ja on aru saada, et ta armastab seda maad ja neid inimesi, kellega ta kohtub. Soovitan lugeda!

Sylvia Day. Sinuga üks (Helios, 2016)

sinuga-üks-viies-raamatTegemist on Crossfire sarja viienda ja viimase raamatuga (eelnevad osad on “Alasti”, “Peegeldus”, “Ühte seotud”, “Teineteise kütkeis”).

Viimases osas jätkavad Eva ja Gideon võitlust oma õnne nimel ja tegutsevad, et hävitada oma deemonid. Iseenesest on tegemist põneva ja sündmusterohke looga. Lugemine edenes kiirelt, aga mind siiski häirisid selle raamatu juures päris mitmed asjad.

Esiteks see pidev ülivõrdes rääkimine ja kiitmine, kui seksikas Gideon/Eva on. Kuidas kõik ikka Gideoni või Evat jumaldavad ja tahavad jne jne. Teiseks hakkasid mind häirima väga üksikasjalikud seksistseenide kirjeldused. Tavaliselt mind need ei häiri, aga selles raamatus oli kõike kuidagi liiga palju. Kolmandaks hakkas häirima see, et autoril on mingi teema seksuaalse ahistamisega. Mul läks lugu sassi loendamisel, kui paljudel tegelastel tuli sellega kokku puutuda. Ja neljandaks oli raamatus ikka väga palju lohakusvigu.

Muidu ajaviiteks lugeda kõlbas, aga midagi erilist selles raamatus küll pole.

Karen Joy Fowler. me oleme kõik täiesti endast väljas (Varrak, 2016)

me-oleme-kõik-täiesti-endast-väljasRaamatus jutustab Rosemary oma perekonna loo. Rosemary läks ülikooli kodust kaugele, et keegi ei teaks, kes ta on. Tal oli muidu täiesti normaalne perekond, välja arvatud “õde” Fern. Fern on šimpans. Nad kasvasid koos. Kui Rose sai 5-aastaseks, siis ühel hetkel Fern kadus.  Aga Ferni mõju Rose käitumisele jäi. Ühel hetkel lahkub ka tema vend kodust ja ei tulegi tagasi. Venda näeb ta alles kümne aasta pärast. Rose püüab oma mälestusi unustada, sest ta süüdistab ennast, et Fern ära viidi. Aga sellest pole kasu. Nii Rose hakkabki tasapisi meenutama. Samas ta kahtleb pidevalt enda meenutustes, kas see ikka nii juhtus või mõtles ta selle kõik välja. Lõpuks räägib Rose avameelselt emaga, mis siis ikkagi Ferniga juhtus.

Minu jaoks oli tegu natuke kummalise raamatuga. Raamat on väga hästi ja ladusalt kirjutatud, aga samas ajas mind kohati segadusse autori hüppamine ühest ajast teise. Lapsepõlvest tudengipõlve ja vastupidi. Raamatu teema on intrigeeriv: šimpanside ja üldse teiste loomade ära kasutamine teaduslike uuringute tarbeks.

Raamatu lõpus on välja toodud autori enda mõtted “me oleme kõik täiesti endast väljas” kirjutamisest ja täiendavat teavet ning lisalugemist erinevate šimpanside projektide kohta.

Winston Graham. Poldark (Varrak, 2016).

ross-poldark-esimene-poldarki-raamatTegemist on sarja esimese osaga. Sarjas on kokku 12 osa. Eesti keeles on praeguseks ilmunud ka teine osa (“Demelza”). Loodan, et ka järgnevad osad ikka eesti keelde tõlgitakse.

Tegevus toimub aastatel 1783-1787 Cornwallis. Peategelane on Ross Poldark, kes naaseb Ameerika iseseisvussõjast koju. Kodus ei oota teda enam mitte miski ega keegi. Isa on surnud ja teenijad on maja hooletusse jätnud. Isegi tema armastatu Elizabeth on otsustanud abielluda teise mehega. Rossi meelehärmiks tema onupoja Francisega.

Ross võtab ennast kokku ja alustab oma eluga otsast peale ning hakkab oma talukohta korda tegema ja valmistub avama kaevandust. Ühel päeval päästab ta laadalt 13-aastase tüdruku Demelza, kelle ta enda juurde teeniijaks võtab. Aastad mööduvad tasapisi ja lõpuks võrgutab Demelza Rossi ning nad abielluvad.

Raamatus kulgeb tegevus aeglases tempos, aga see ei takista lugemist. Väga mõnus oli seda lugeda. Hoolimata aeglasest tempost haaras raamat kaasa ning tekkis huvi, mis tegelastest edasi saab. Palju on räägitud selles kaevanduselust ja nii troostitu on mõelda, et tol ajal pidid juba väikesed lapsed minema kaevandusse tööle, et perele raha teenida. Hoolimata sellest jättis raamat hinge helge tunde ja et rõõmustada saab ka väikeste asjade üle. Soovitan lugeda.

Janne Kütimaa. Minu Ahvenamaa (Petrone Print, 2016)

minu-ahvenamaa-tuhande-saare-rahuSeekordne Minu-sarja raamat valmistas mulle pettumuse. Mitte sellepärast, et Ahvenamaast vähe teada sai. Ahvenamaast rääkis autor küll ja positiivselt ka. Alguses ta küll ahastas, et kuhu ta sattunud on ja vaikus oli tema jaoks õudne. Aga sellega ta harjus. Raamatu autor on usklik ja seda usutemaatikat oli igale poole topitud. Vot see häiriski, et seda igale poole topiti. Ma saan aru, et usk ja Jumal on autori maailmapildis olulisel kohal, aga minu jaoks tundus see ülepakutud ja veidi võlts. Minu jaoks on usk väga isiklik teema ja seda ei peaks igal võimalikul hetkel demonstreerima. Sõnadest kumas läbi selline suhtumine, et kui palvetad, siis sa saad kõik, mis sulle vaja on, ise suurt midagi tegemata. Selle pärast saab “Minu Ahvenamaa” minu käest vähe punkte.

Autori suhe Ahvenamaaga algab 1998. aastal, kui ta sõidab suveks Kökari saarele tööle. Ta on pidanud seal erinevaid töökohti, vahepeal käinud Eestis tööl ja ka Turus õppimas. Enamuse ajast ta veedabki Kökaril, vahepeal ka teisi saarekesi avastades. Kökaril on ta töötanud turiste majutavas ettevõttes, olnud müüja kohalikus poes ja giid.

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestikus valitseb rahu ja vaikus. Ma arvan, et sarnast rahu ja vaikust võib kogeda ka eesti saartel. Mina kogesin seda Aegnal.

Soovitada ma seda raamatut ei julge.

Erich Segal. Armastuse lugu (PAF, 1992)

600Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on tegemist armastuse looga. Lugu saab alguse Radcliffe’i raamatukogus, kui kohtuvad Oliver Barrett IV ja Jennifer Cavilleri. Tegevus toimub 1960ndatel aastatel.

Nad lähevad kohtama ja armuvad. Oliver on rikaste vanemate laps, Jennifer on pärit töölisklassist. Oliver õpib juurat ja Jennifer muusikat. Kui Jennifer tahab minna Pariisi edasi õppima, siis Oliver ei suuda sellega leppida, et peab Jenniferist lahus olema. Nii ta siis teeb abieluettepaneku. Noored abielluvad Oliveri perekonna vastuseisust hoolimata. Selle peale katkestab Oliver kõik suhted oma perekonnaga. Edasi räägibki lugu sellest, kuidas nende elu kujuneb, hoolimata vaesuses virelemisest.

Mulle see raamat meeldis. Stiililt on raamat lihtne ja lakooniline, kohati irooniline. Teoses on olulisel kohal Oliveri suhted isaga, ema pole kuigi oluline. Lõpp oli muidugi kurb ja ajas nutma. Mõnus klassikaline lugu. Soovitan lugeda.