Pam Jenoff “Viimane embus” (Ersen, 2016)

viimane-embusTegevus algab 1941. aasta suvel. Adelia Monteforte on sunnitud põgenema fašistlikust Itaaliast Ameerikasse tädi ja onu juurde. Seal armub ta iirlasest naabripoissi Charlie Connallysse, kes on neljast vennast vanim. Kuid siis sureb õnnetult pere noorim poeg Robbie ning unistus ühisest tulevikust puruneb kildudeks.

Charlie perekond kolib minema ja leinast muserdatud Adelia põgeneb kõigepealt Washingtoni ja seejärel sõjast räsitud Londonisse. Londonis leiab ta endale töökoha prestiižse ajalehe juures ning ka võimaluse võita tagasi kaotatud aeg, kaotatud perekond ja kaotatud armastus. Kuid minevik on tal kogu aeg kannul, sundides endaga silmitsi seisma. Langetades viimast, saatuslikku valikut, avastab Adelia, et võib koju jõuda mööda teed, millest ta ei olnud senini teadlik.

“Viimane embus” oli palju parem, kui “Saadiku tütar”, kuid jääb minu meelest alla tema eelmistele raamatutele, mis eesti keeles ilmunud on (“Diplomaadi naine”, “Komandandi tüdruk”, “Talvine külaline”). Lugu ise oli dramaatiline ja kaasahaarav, kuid olid minu meelest mõned kahtlased kohad sees. Võib-olla on see minu kiiks, aga mulle ei meeldi, kui peategelane armub kõigepealt ühte venda ja siis teise. Natuke veider minu meelest.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s