Anna Nicholas. Kass kuumal kivikatusel (Tänapäev, 2016)

kass-kuumal-kivikatusel-mürgel-mayfairis-ja-mallorcal“Kass kuumal kivikatusel” on raamatu “Sisalik pagasis” (Tänapäev, 2014) järg. Tegemist on mõnusa ja humoorika raamatuga autori enda elust. Kui esimeses raamatus nad kolisid Mallorcale, siis teises raamatus on Anna, tema mees Alan ja poeg Ollie ennast juba kenasti sisse seadnud. Nad on juba leppinud sellega, et saarel käib kõik omas aeglases tempos. Kuid ometi pole oodatud rahu saabunud. Rahu rikuvad nii inim- kui lambasoost tülikad külalised, sekeldused kanade ja vihmaussikasvandusega ning igasugused üritused.

Anna pendeldab samal ajal ka Londoni vahet käia, sest tal on oma suhtekorraldusfirma. Tema kliendid on pehmelt öeldes värvikad kujud. Londonis korraldab ta mitmesuguseid kohtumisi. Samuti treenib ta New Yorgi maratoniks, et toetada Sri Lanka orbudekodu ja ta on otsustanud rajada Mallorcale kasside hoiukodu.

Soovitan lugeda, sest see on üks omapärane raamat. Raamat on kirjutatud väga hästi ja sündmused ning tegelased on värvikalt  kirja pandud.

Katkend raamatust:

Seal, keset entrada’t, on mu vastane. Ta mõõdab mind klaasistunud pilgul kiretult, lõuad küljele liikudes pidama jäänud, nagu mäluks ta mõtlikult nätsu. Laskun aeglaselt temaga ühele tasandile. Sarvi pole näha, ega märkigi mõistusest, nii et oletan õigusega, et mul on tegemist rumala sõralise blondiiniga. Ma olen väga pahur.

Advertisements

Kimberly Belle “Maetud saladused” (Ersen, 2016)

maetud-saladusedVõrreldes autori eelmise teosega(“Viimane hingetõmme”), on “Maetud saladused” natuke kehvem. Raamat ei ole nii põnev ja minu meelest on natuke liiga killustatud. Kohati oli mul raske raamatule keskenduda, aga võib-olla oli see tingitud siginast-saginast, mis mu ümber käis.

Peategelane Abigail Wolff on endine ajakirjanik. Ta jättis oma töö ajakirjanikuna, sest inimene, kellest ta kirjutas, tegi enesetapu. Ühel päeval tuleb tema ukse taha selle naise poeg ja palub tal veelkord seda uurida. Samuti jäetakse tema ukse taha ümbrik tõendusmaterjaliga, kust selgub, et Ameerika Ühendriikide sõjavägi üritab kinni mätsida ühe Afganistanis surma saanud sõduri lugu.

Selle loo uurimisel tuleb tal vastu seista oma isale, kes oli sõjaväes kindral ja selle asjaga seotud. Ta ei tea, kas saab oma isa enam usaldada. Samuti tuleb tal tegemist teha surnud sõduri venna Gabe’iga, kellesse ta armub.

Muidu igati hea lugemine, aga ma ilmselt ootasin enamat eelmise raamatu põhjal. Soovitan siiski lugeda.

Jaana Albri “Minu Kreeta” (Petrone Print, 2016)

minu-kreeta-mineviku-hõng-euroopa-lõunatipus.jpgVõtsin lugeda järjekordse Minu-sarja raamatu. Minu arvates on see üsna keskpärane teos. Raamat on kirjutatud loetavalt, aga minu meelest jääb nagu midagi puudu. Mul on tunne, et autor ei sulandu hästi Kreeta inimeste hulka, vaid vaatleb nagu kusagilt eemalt, kuigi ta abiellub kreetalasega. Kreetalastele on väga oluline suguvõsa ja traditsioonid. Usupühad on seal pigem rõõmsad ja kirikusse minekuks ehitakse ennast nagu peole minekuks. Igaüks topib oma nina sinu eraellu ja erilist privaatsust pole. Igatahes selle kirjelduse põhjal mina Kreetal elada ei tahaks.

Raamatu tagakaanel asuv tutvustus:

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam.

Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.

Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtusega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs.

Samantha Young “Jamaica Lane” (AS Ajakirjade Kirjastus, 2016)

jamaica-lane.jpgTegemist on sarja kolmanda raamatuga (eelmised on Dublin Sreet, London Road). Jällegi üks mõnus ajaviiteraamat, mida puhkuse ajal lugeda. Tegemist on armastusromaaniga, kus on palju rõhku pandud seksile, aga mitte ainult. Mõned asjad mind selle raamatu puhul häirisid ka. Esiteks see, et mehi kutsuti kogu aeg kuttideks. Mind häirib see sõna, sest mina pean kutiks teismelist noort naga mitte täismeest. Aga see on ilmselt minu kiiks. Samuti mind häiris sõna kontstel. Miks mitte öelda kontsadel? See kõlab ju paremini. Üks ebakõla on raamatus veel, aga see on võib-olla tõlkija viga. Nimelt kirjutab Olivia, et armatses keskkooli ajal ühe tüübiga ja mõne aja pärast, et kaotas süütuse ülikooli ajal. Muidu selline ladus lugemine. Loodan, et ülejäänud osad ka tõlgitakse eesti keelde.

Seltskondlikule olekule vaatamata on Olivia vastassoo esindajatega piinavalt ebakindel – enamasti ta lihtsalt ei söanda huvipakkuvale mehele läheneda. Ediburghi kolimine on uus algus – seksikasse Nate’i armudes otsustab ta hirmud ületada ning teha nii, nagu käsib süda.

Nate Sawyer on mängur, kes ei võta endale kohustusi. Pärast seda, kui Olivia kaebab talle oma suhtehädasid, pakub Nate end flirtimiskunsti õpetajaks ja lubab treenida Olivia seksuaalset enesekindlust. Nende sõbralikust võrgutuskursusest saab peagi hoogne armulugu.

Nate’i minevik ja pühendumisprobleemid viivad aga suhte ummikusse ning Oliviale jääb vaid südamevalu. Kui Nate mõistab, et on teinud elu suurima vea, tuleb tal pingutada rohkem kui iial varem, et panna Olivia uuesti endasse armuma – muidu kaotab ta tüdruku igaveseks.

 

Katrin Pauts “Politseiniku tütar” (Varrak, 2016)

politseiniku-tütar-saaremaa-põnevikMa suhtun eesti kirjanikesse alati teatud kahtlusega. Minu jaoks kirjutavad nad natuke nagu kodukootult. Ma lisasin selle raamatu oma lugemisnimekirja kaanepildi ja selle pärast, et tegevus toimub Saaremaal. Ma ise olen ka Saaremaalt pärit.”Politseiniku tütre” kohta kuulsin igasugust tagasisidet. Paljudele see siiski on meeldinud ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Raamat on põnev ja kaasahaarav. Ma ei suutnud seda enne käest panna, kui sain läbi. Mina mõrvarit ära ei arvanud ja põnevus säilis lõpuni. Soovitan lugeda. Ma loodan, et ta kirjutab veel.

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteie järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna.

Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb ja inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo.

Susan Mallery “Kütkesta mind” (Ersen, 2016)

kütkesta-mind-triloogia-3-raamat“Kütkesta mind” on triloogia kolmas osa, Fool’s Goldi 18. romaan.

10. aastat tagasi põgenes Maya Farlow Fool’s Goldist, sest ta kartis usaldada Del Mitchelli, kelle võlud ta jalust niitsid. Rabatud Del lahkus selle peale samuti Fool’s Goldisist, et teha endale nimi ja ajada kokku varandus eksreemspordi vallas.

Nüüd on Maya tagasi, et reklaamida linna uut tunnusnime – romantikalinn. Ning tuntud isik, kes aitab seda tal teha, pole keegi muu kui Del, kelle ta küll maha jättis, kuid keda ta pole unustanud.

Kuigi Del ei pea vimma, on ta otsustanud teist korda mitte armuda naisesse, kes ta südame murdis. Aga häda on selles, et kõigi oma seikluste jooksul pole ta leidnud midagi nii erutavat, kui Maya suudlus.

Fool’s Goldi romaanid on Susan Malleryl enam-vähem kõik ühe mustri järgi tehtud. Mees ja naine kohtuvad, hakkavad koos töötama, neil tekib suhe, mingil põhjusel minnakse lahku ja lõpuks on ikka koos. Nii ka see raamat. Mõnus ajaviide, kus aju puhkab. Sobib ideaalselt puhkuse ajaks.

Pam Jenoff “Viimane embus” (Ersen, 2016)

viimane-embusTegevus algab 1941. aasta suvel. Adelia Monteforte on sunnitud põgenema fašistlikust Itaaliast Ameerikasse tädi ja onu juurde. Seal armub ta iirlasest naabripoissi Charlie Connallysse, kes on neljast vennast vanim. Kuid siis sureb õnnetult pere noorim poeg Robbie ning unistus ühisest tulevikust puruneb kildudeks.

Charlie perekond kolib minema ja leinast muserdatud Adelia põgeneb kõigepealt Washingtoni ja seejärel sõjast räsitud Londonisse. Londonis leiab ta endale töökoha prestiižse ajalehe juures ning ka võimaluse võita tagasi kaotatud aeg, kaotatud perekond ja kaotatud armastus. Kuid minevik on tal kogu aeg kannul, sundides endaga silmitsi seisma. Langetades viimast, saatuslikku valikut, avastab Adelia, et võib koju jõuda mööda teed, millest ta ei olnud senini teadlik.

“Viimane embus” oli palju parem, kui “Saadiku tütar”, kuid jääb minu meelest alla tema eelmistele raamatutele, mis eesti keeles ilmunud on (“Diplomaadi naine”, “Komandandi tüdruk”, “Talvine külaline”). Lugu ise oli dramaatiline ja kaasahaarav, kuid olid minu meelest mõned kahtlased kohad sees. Võib-olla on see minu kiiks, aga mulle ei meeldi, kui peategelane armub kõigepealt ühte venda ja siis teise. Natuke veider minu meelest.