Helen Rappaport “Neli õde” (Varrak, 2016)

nali ode_kaas_m.inddBriti ajaloolase Helen Rappaporti raamat “Neli õde” näitab suurvürstinnade Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia elu rõõme, ebakindlust ja valu keiserliku Venemaa viimsete päevade taustal. Oma raamatus tugineb autor varem avaldamata kirjadele, päevikutele ja mälestustele. Goodreads.com lugejad valisid selle 2014. aasta parimaks ajalooraamatuks.

Raamatus räägitakse pikalt õdede unistustest, lootustest ja nende omavahelistest suhetest. Samuti suhetest vanemate ja väikese vennaga. Raamatust selgub, et nende elu oli väga isoleeritud. Nad elasid range järelevalve all Tsarskoje Selos või Livadia palees. Teiste omavanuste tüdrukutega oli neil vähe kokkupuudet. Vahel harva said oma sugulastega mängida. Selle tõttu olid nad naiivsed ja ei teadnud välismaailmast eriti midagi.

See kõik muutus aga 1914. aastal, kui algas I maailmasõda. Tüdrukud pidid astuma avalikkuse ette ja tegelema haavatud sõduritega. 1917. aastal sunniti tsaar Nikolai troonist loobuma ja keiserlikust perekonnast said vangid.

Huvitav ja põnev lugemine. Mõnikord tundus raamat natuke laialivalguv, aga muidu loetav. Kes teab, milliseks elu oleks kujunenud, kui tsaar oleks olnud sama huvitatud oma riigi käekäigust nagu oma perekonna omast. Või kui neil oleks õnnestunud ja nad oleksid tahtnud maalt põgeneda. Lõpuks nad juba teadsid, mis juhtuma hakkab.

Advertisements

Raymond A. Moody “Elu pärast elu” (Suur Puu, 2016)

elu-pärast-elu-esimene-uurimus-mis-heitis-valgust-surmalähedastele-kogemusteleTegemist on ühe omapärase raamatuga, kus autor kirjeldab erinevate inimeste surmalähedasi kogemusi. Raamat kuulub esoteerika valdkonda.

Alguses räägib autor surmast. Seejärel kirjeldab erinevate inimeste kogemusi ja tundmusi, mida nad kogesid, kui nad nö surnud olid. Näiteks, mida nad kuulsid, tundsid ja tajusid (rahu-ja vaikusetunne, pime tunnel, kehast välja, kohtumine teistega, valgusolend, tagasivaade, tagasitulek jne). Samuti kajastatakse selle kogemuse mõju edasisele elule.

Selle raamatu võtsin lugemiseks, kuna mind viimasel ajal huvitab surma teema.Soovitan lugeda nendel inimestel, keda see samuti köidab. Eks igaühe oma asi on, kas seda uskuda või mitte, mis selles raamatus kirjas. Ma isegi pole päris kindel, kas see on tõsi või mitte. Tahaks siiski loota, et peale surma on veel midagi.

Laura Griffin. Jäljetult kadunud (Ersen, 2016)

jäljetult-kadunudEradetektiiv Alexandra Lovell kasutab oma arvutioskusi ja mõistust, et aidata klientidel silmapiirilt kaduda ja alustada turvaliselt uut elu. Ta aitas kaduda Melanie Bessil, kes põgenes oma vägivaldse politseinikust abikaasa eest. Ühel hetkel on aga Melanie ka tegelikult kadunud ja Alex arvab, et tema abikaasa leidis ta üles ja tappis ta.

Kui laipa pole, tähendab see mõrvauurija Nathan Devereaux’ jaoks, et pole ka juhtumit. Ta tahaks uskuda, et Alex eksib Melanie mõrva suhtes, ei luba sisetunne (ja nende vastastikune külgetõmme) tal naisele selga keerata. Kui hakkab selguma tegelik tõde, taipab Nathan, et see juurdlus on keerulisem, kui nad oleksid osanud aimata.

Tegemist on põneva raamatuga, mida ei tahagi käest panna, enne kui läbi. “Jäljetult kadunud” on sarja esimene osa. Eks näis, kas ka ülejäänud osad tõlgitakse. Tahaks siiski ülejäänud osad ka eesti keeles läbi lugeda.

Indrek Hargla “Raudrästiku aeg” (Raudhammas, 2016)

raudrästiku-aegIndrek Hargla romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning Veelindes valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on hoopiski kuninga taretark Koiola Aotõiv, kes aitab lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda mitmesse kohta: Saaremaale Kaali linnusesse, Taukapoole Taarantare linnusesse, Sakalasse Veelinde linnusesse ja Rävalasse Hirvelinde linnusesse.

Raamat sisaldab nelja erinevat lugu. Tegemist on kriminaalromaaniga. Natuke nagu tema apteeker Melchiori lugude sarnast, aga siiski erinev. Minu jaoks peategelane mõtles samamoodi nagu apteeker Melchior.

Ma pole tükk aega ühegi raamatu lugemist niimoodi nautinud nagu seda. Mul oli kahju, et see läbi sai. Need neli juttu on äärmiselt põnevad, pinge on kruvitud lakke ja lahendus saabub alles lõpus küllaltki järsku. Samuti on nauditav selle raamatu keeleline pool. See, kuidas Hargla oskab sõnu lauseteks seada ja milliseid sõnu ta kasutab. Tegelaste nimedest ma parem ei räägigi. Ja kohati oli raamat minu jaoks ka naljakas. See, kuidas Hargla kirjeldab mingeid sündmusi ja kuidas ristiusk ning taara-usk põrkuvad. Lugege ja te ei kahetse!

Marju Kõivupuu. Eestlase eluring (Varrak, 2015)

eestlase eluring_KAAS UUS_UUS 3.indd“Eestlase eluring” vaatleb inimese elu keskseid sündmusi, nagu lapse sünd ja katsikud, kosjad ja pulmad, sünnipäevad, koolilõpupeod, sõjaväkke ja pensionile saatmised, surm ja matus. Marju Kõivupuu annab põhjaliku ülevaate, kuidas neid sündmusi varem tähistati, kuidas ja kust on mingid traditsioonid alguse saanud ja samuti uue aja kommetest.

See on üks väga huvitav raamat. Minu jaoks oli ääretult põnev lugeda eriti matmiskommetest ja hingedeajast. Üldse see surma teema köidab mind viimasel ajal. Ma ütleksin, et julgelt pool raamatust ongi pühendatud surma ja matustega seotud teemadele. Räägitakse surmaennetest, matustest, mälestamistest, kalmistukultuurist ja hingedeajast. Raamat sisaldab ka rohket pildimaterjali. Soovitan lugeda.

 

Carla Neggers. See öö Ohaka teel (Ersen,2016)

see-öö-ohaka-teel-teine-raamatTegemist on Swifti jõeoru romaani teise osaga (esimese osa pealkiri on “Kaotatud suve saladused”, Ersen, 2015).

Raamatukoguhoidja Phoebe O’Dunni kirg ajaloo vastu on talle õpetanud, et õnnelikud lõpud on haruldased. Tema elu  Knights Bridge’is on turvaline ja sündmustevaene, kuni ta avastab peidetud ruumi raamatukogu pööningul. Sealt ruumist leiab ta hulgaliselt vintage-rõivaid, kaasa arvatud uhke õhtukleit – täiuslik maskiballiks Bostonis.

Printsessi maskeeringus Phoebe köidab ballil nägus mõõga ja mantliga mees, kes on samuti omandanud söakama välimuse. Noah Kendricki rikkus on teinud ta ettevaatlikuks, eriti aga naiste suhtes, kellest igaüks tahab temalt midagi.

Kui Noah ja Phoebe Knights Bridge’is uuesti kohtuvad, ei tunne kumbki esialgu teist ära.

Mind häirisid selle raamatu juures mõningad asjad. Esiteks on raamatus mitu liini, mida tutvustuses pole mainitud ja minu jaoks see natuke killustas  lugu. Teiseks ei tundunud lugu mulle kohati usutav, aga võib-olla on see ainult minu probleem. Ma lootsin, et lõpetan selle kiiresti, kuna mul on nii palju raamatuid kodus, mis lugemist ootavad. Aga võta näpust, jäi venima. Selline keskpärane lugemine.

Undinė Radzevičiūtė. Ei mingit Baden-Badenit (Loomingu Raamatukogu, 2014)

ei-mingit-badenTegemist on Leedu kirjaniku jutukoguga. Tema lugude tegevus leiab aset mitmel pool, näiteks Venemaal, Saksamaal, Hiinas. Autor on vägagi omapärase stiiliga. Jutud lihtsalt jutustatakse. Nad on lakoonilised. Seal ei arvustata kedagi. Tegelased lihtsalt on sellised nagu on. Mõnes loos on samad tegelased ja teemad. Läbivaks mõtteks on üksikisiku ja rahvamassi vahekord. Seda ilmestab hästi järgnev näide:

Fakte – konkreetseid sündsusetuid pealtnägijate kirjeldusi, tunnistajate tehtud pilte – keegi ei pakkunud. Ent olete ju nõus, et milleks faktid? Faktid ju enamasti hoopis kahjustavad asjaajamist ja segavad inimestel maailma asjadest arusaamist. Ja üleüldse poleks vaja lõhnapilves inimeste juurde minna, ja kevadel sõrmikuid kanda. Inimesed tahtsid mõelda just nii, nagu nad mõtlesid, ja kui inimesed tahtsid kellegi kohta midagi arvata, siis oli neid võimatu kammitseda.

See koht meeldis mulle selles raamatus kõige rohkem. Muidu ma eriti ei haakunud selle raamatuga, kuigi lood olid lihtsalt loetavad ja raamat edenes kiiresti.