Nathan Filer. Kui kuu on kadunud (Kunst, 2016)

kui-kuu-on-kadunudSee on üks omapärane raamat. Väga hea raamat. Mõnikord mul on raske raamatu kohta midagi öelda. Ja “Kui kuu on kadunud” on just selline raamat.

Raamatu peategelane on Matthew, kes jutustab enda lugu. Tegemist on noormehega, kes põeb skisofreeniat. Raamat algab tema vanema venna surmaga ja lõpeb venna mälestusteenistusega. Sinna vahele mahuvad Matthew kirjeldused elust haiglas ja väljaspool haiglat.

Mõtlemapanev raamat. Jääb painama. Soovitan lugeda.

Advertisements

Rosamund Lupton. Õde (Ersen, 2016)

õdeÜks minu viimase aja paremaid lugemiselamusi. Meisterlikult kirjutatud raamat.

Kõik algab sellest, kui Beatrice saab pühapäeval piduliku lõunasöögi ajal kõne emalt, et tema noorem õde Tess on kadunud. Beatrice lendab esimese lennuga koju Londonisse, et uurida, mis toimub. Mõni päev hiljem leitakse Tess surnuna Hyde Parki välikäimlast. Politsei lõpetab uurimise, kuna arvab, et tegu on enesetapuga. Samale järeldusele jõuavad ka Beatrice’i kihlatu ja ema. Beatrice ei suuda seda uskuda ja hakkab loomulikult ise asja uurima.

Tegemist on äärmiselt põneva ja kaasahaarava raamatuga. Autor kirjutab lihtsalt niivõrd hästi. Hoiab terve raamatu vältel pinevust üleval. Ma ei saa seda raamatut ilmselt tükk aega oma peast välja. Soovitan lugeda!

Knut Hamsun. Rosa (2016)

rosaVõtsin selle raamatu kätte lugemise väljakutsele mõeldes. Pean ausalt tunnistama, et selle raamatu lõpuni lugemine oli paras väljakutse küll. Hamsunilt ma olen kooliajal lugenud raamatut “Maa õnnistus” ja see meeldis mulle, mida ei saa aga öelda “Rosa” kohta.

Mina-jutustaja on enamasti kritiseeriv ja ennast teistest targemaks pidav. Tegevus toimub 19. sajandi Norra väikeses linnakeses Sirilundis. Mina-jutustaja on üliõpilane, kes pidi külla minema oma sõbrale, aga otsustab mõneks ajaks Sirilundis peatuse teha. Seal kohtub ta erinevate tegelastega: Mack, Hartvigsen, paruness Edvarda ja tema väikesed tütred ja Rosa. Ta armub Rosasse, kes ei ole temast aga huvitatud.

Ausalt öeldes on see üks kummaline raamat. Mind tõsiselt häiris üliõpilase suhtumine teistesse ja endasse. Näiteks ta arvab, et joonistab paremini kui paljud maalikunstnikud jne.

Zoe Sugg. Tüdruk Online tuuril (2016)

tüdruk-online-tuurilSee on järg autori 2015. aastal eesti keeles ilmunud raamatule “Tüdruk Online”.

Tegu on noortekaga. Peategelase, 16-aastase Penny kallimaks on 18-aastane Noah, kes on tõusev täht muusikamaailmas. Noah läheb oma bändiga suvel tuurile ja kutsub Penny endaga kaasa. Penny on õhinas, et saab lõpuks oma poisiga pikemalt koos aega veeta. Tuuril lähevad aga suhted keeruliseks, sest Noah’l on kogu aeg tegemist ja tal ei ole üldse aega Pennyga koos olla.  Penny tunneb ennast tõrjutuna. Ta on pettunud, kurb ja masenduses. Lisaks segavad ennast nende suhtesse Noah mänedžer Dean ja Noah parim sõber Blake.

Lisaks varastatakse ära tema telefon ja hakatakse välja pressima. Samuti tunneb ta puudust oma sõbrast Elliotist ja blogi pidamisest.

Mõnusalt lihtne ja kiire ajaviite lugemine. Kohati on nagu natuke naiivne ja klišeesid täis, aga see ei häiri. Soovitan lugeda. Loomulikult peaks enne esimese osa läbi lugema.

Jon Katz. Simoni päästmine (2016)

simoni-päästmineRaamat põhineb tõsielul. Autor Jon Katziga võetakse ühel hetkel ühendust, et üks eesel vajab päästmist ja elukohta. Eesel oli sunnitud elama väga väikesel alal, kus ta ei saanud liikuda. Hädavaevu oli tal ruumi püsti tõusta (alguses). Pärast ta ei suutnud enam tõustagi. Lamas sõnniku ja pori sees.

Igatahes otsustab Jon pakkuda Simoniks ristitud eeslile elukohta. Jonil on oma farmis juba paar eeslit, koerad ja lambad. Algab pikk Simoni terveks ravimise protsess ja tutvustamine teiste loomadega. Hiljem saab Jon juurde veel ühe koera ja vana pimeda poni.

Selle raamatu algus meeldis mulle väga. Kahjuks muutus mu arvamus, mida rohkem lõpu poole ma jõudsin. Võib-olla ma olen külm ja kalk inimene, aga autori heietamine halastamisest ja kaastundest ei jõudnud minu südameni. See oli nagu tüütu heietamine.

Ja raamatu lõpus on üks sündmus, mille lahendusega ma üldse nõus ei ole. Kindlasti oleks olnud mõni muu võimalus, kui magama panek (jutt ei ole praegu Simonist). Sellega seoses tuleb mulle meelde üks laul mägra majast.

Ja lõpuks veel üks mõttetera autorilt: Miski minus on alati mässanud selle mõtte vastu, et loomade armastamine õigustab inimeste vihkamist.

 

Alexander Genis. Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (2016)

lrk-2-5-2016-lugemistunnid-raamatusõbra-kamasuutraOli see alles üks raske lugemine. Selle raamatu kohta on raske midagi öelda. Alexander Genis armastab kirjandust. Ta on lõpetanud Läti ülikooli vene filoloogina. Sestap on raamatus palju juttu vene kirjandusest, mis minule jääb kaugeks. Olen osasid raamatuid küll lugenud, aga paljusid mitte. Vene kirjandus ei kutsu mind lugema.

Ta kirjutab juttusid ka muudest teemadest. Näiteks Hiina filosoofidest ja Islandi saagadest, Piiblist, reisikirjadest, suvelektüürist, televisioonist, kinost jne.

Kirjastiil on tal huvitav ja omapärane. Võib-olla sellepärast oli mul teda raske lugeda. Mõned näited tema stiilist:

Kõik suurromaanid on alustanud oma elu järjejuttudena, sellepärast oskasid nende autorid kauba kergesti seeditavateks portsjoniteks tükeldada. Donan Coyle mõõtis jutte linnalähiraudtee jaamavahedega. Romaanikirjanikel tuli igasse peatükki pista kulminatsioon ja see sealsamas ka paljastada, andes mõista, et edaspidi läheb veel huvitavamaks. Sellest tuleneb vana romaani kompositsiooniline meisterlikkus. See romaan õõtsutab lugejat loo lainetel, nii et vesi ei lähe kurku, aga veest välja ka ei pääse.

“Sõjas ja rahus” ristas Tolstoi perekonnaloo tavalise looga ning sai ootamatu järeltulija: seebiooperi.

Vanast harjumusest samastada maad selle kirjanikega küsitakse Venemaal minult, kes Ameerikas kõige paremini kirjutab. Ja ma vastan nii ausalt nagu ma saan: “Quentin Tarantino ja vennad Coenid.”

 

Janika Vaikjärv. Minu Kilimanjaro (2016)

minu-kilimanjaro-igaühe-everestMinu-sarjast olen ma peaaegu kõik raamatud läbi lugenud. Lugemata on veel Minu Tai ja Minu Costa Rica. Nüüd oli kord Minu Kilimanjaro käes. Raamat mulle väga meeldis. Minu jaoks raamatu igavaim osa oli autori eneseotsingud.

Kõik algab sellega, et Janika asutab oma reisiettevõtte ja paneb kokku oma esimese Tansaania reisi. Plaanitud on sukeldumine Sansibaril ja safari. Siis aga teeb üks sõber Janikale ettepaneku, et miks mitte teha reis nädal aega pikemaks ja veeta see Kilimanjaro tippu ronides. Ja sealt saabki kõik alguse.

Autor on käinud Kilimanjarol seitse korda. Raamatus kirjeldataksegi erinevaid matku Kilimanjarole. Lisaks veel on juttu Tansaania suurimast saarest Sansibarist ja kohalikust elu-olust.  Lõpus on toodud veel teiste inimeste lugusid Kilimanjaro kohta ja samuti antakse põhjalik ülevaade, kuidas valmistuda reisiks Kilimanjarole.