Pam Jenoff. Saadiku tütar

saadiku-tütarRaamatu tegevus toimub 1919. aastal Pariisis ja Berliinis.

Maailma liidrid on kogunenud Pariisi, et kokku leppida ja alla kirjutada rahulepingule. Kui Margot Rosenthal ona Saksa diplomaadist isaga rahukonverentsile jõuab, tunneb ta esialgu, et Pariis on ahistav. Aga kui ta mõtleb Berliinile ja elule Stefaniga, haavatud kihlatuga, keda ta enam õieti ei tunnegi, otsustab ta, et Pariis polegi nii paha koht.

Igavledes otsib Margot uusi tutvusi ja kohtub andeka muusiku Krysiaga ja mereväeohvitser Georgiga.

Kui eelnevad Pam Jenoffi raamatud, mida olen lugenud, on mulle väga meeldinud, siis “Saadiku tütar” oli minu jaoks tõeline pettumus. Peategelane Margot on lihtsalt kohutav. Ta on enesekeskne ja otsustusvõimetu. Meenutas oma kõhkluste ja kahtlustega varjundite raamatut. Mitte, et varjundid oleks halvad olnud, aga sellest autorist ma eeldasin märksa enamat.

Pidevalt üks mõtlemine, et kas ma ikka meeldin talle ja äkki ta tahtis minust lahti saada jne jne. Näiteks tema kihlatu Stefan (kellega ta tegelikult enne sõda salaja abiellus). Stefan on sõjast tagasi tulnud suurte vigastustega ja paraneb tasapisi. Ta ei taha Stefaniga enam koos olla ja suhtub temasse halvustavalt.

Stefani pilk liigub Georgi ja minu vahet ja sel hetkel olen ma kindel, et ta saab kõigest aru. Kas ta püüab Georgi lüüa? Aga Stefan noogutab. “Üllas ettevõtmine.” Otsin tema näost kahtlusevarju, kuid ei leia midagi. Kas tal on nii raske uskuda, et mõni teine mees võiks mind ihaldada? Stefan on alati näinud maailma väga lihtsana ja võtnud asju sellistena, nagu need välja paistavad. Mõte, et mina võiksin tahta olla Georgiga ja tema minuga, käib Stefanile üle jõu.

Ja pärast süüdistab Margot Georgi Stefani surmas, kuigi ta ise lükkas Stefani trepist alla.

Ma ei teagi, miks ma seda raamatut pooleli ei jätnud. Küllap lootsin, et läheb pärastpoole paremaks ja ilmselt ka autori pärast, kelle eelnevad raamatud jätsid mulle sügava mulje. Nii, et soovitan hoopis Pam Jenoffi raamatuid “Komandandi tüdruk” (Ersen, 2015), “Diplomaadi naine” (Ersen, 2015) ja “Talvine külaline” (Ersen, 2015). Tema viimast eesti keelde tõlgitud raamatut “Viimane embus” (Ersen, 2016) on mul ka plaanis lugeda. Loodan, et see on parem, kui “Saadiku tütar”.

Advertisements

Paulo Coelho. Alkeemik

alkeemikRaamatu peategelaseks on lambakarjus Santiago, kes rändab Hispaaniast Egiptusesse, et leida üles aare, mida ta unes nägi. Ta näeb seda unenägu kaks korda. Et teada saada, mida see tähendab, läheb ta mustlasnaise juurde.

Teel olles kohtub ta mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks neist õpetab teda ja aitab teekonnal edasi minna, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret poiss otsima peaks ja kas tal õnnestub see ka üles leida.

Poisi teekond kujuneb hoopis eneseleidmise teeks, mille käigus ta avastab iseendas peidus olevad rikkused. Lisaks kohtub ta veel ühe kõrbenaise Fatimaga, kellesse ta armub ja kelle juurde ta lubab tagasi minna.

Tundub, et raamat on lihtsalt ja naiivselt kirja pandud, aga nõuab siiski süvenemist, muidu võib mõte uitama minna. Raamatu mõte on selles, et tuleb kuulata oma südame häält ja elada olevikus, siin ja praegu. Pole vaja hoida kramplikult kinni minevikust ja tulevikust.

Emily St. John Mandel. Jaam Üksteist

Jaam_yksteist_Kaas.inddNii see on nüüd täiesti teistsugune raamat nende hulgast, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Raamat räägib tsivilisatsiooni lõpust. Sellest, kuidas käputäis inimesi jäi ellu, kuidas nad kohanevad uue maailmaga ja nende igatsusest endise korra järele.

Raamat algab ja lõppeb näitleja Arthur Leanderi surmaga, kui tsivilisatsiooni kokku kukkumiseni on veel veidi aega. Raamatus kirjeldataksegi sündmuseid enne ja pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist. Osad inimesed mäletavad veel eelnevat elu. Natuke sisust.

Mööda gripiepideemiast laastatud maad liigub ringi Rändava Sümfoonia trupp, kes esitab Shakespeare’i “Suveöö unenägu”. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. Linnast linna liikudes peavad relvad alati kaasas olema, sest kõik asundused pole ühtviisi rahumeelsed. “Jaam Üksteist” räägib inimese ja tsivilisatsiooni väärtusest ja mõjub ootamatult helgelt, pakkudes lugejatele nii ohtralt mõtlemisainet kui ka põnevust.

Põnevust minu jaoks natuke nappis, aga mõtlemisainet andis küllaga. See nn Gruusia gripp ei ole midagi nii ebareaalset. Ja kui tõesti tuleks selline haigus, mis tapab 99% inimestest, siis võib-olla kukukski tsivilisatsioon kokku. Näiteks järgmine lõik raamatust läks hinge.

Sa astud tuppa, vajutad lülitit ja tuba täitub valgusega. Prügi jäetakse kotiga tänavaservale, siis tuleb veoauto ja viib selle mingisse nähtamatusse kohta. Kui sa satud ohtu, kutsud sa politsei. Kraanist tuleb sooja vett. Tõsta telefonitoru või vajuta nuppu – ja sa saad rääkida ükskõik kellega. Kogu maailma info on Internetis ja Internet on igal pool sinu ümber, triivib läbi õhu nagu õietolm kerge suvise tuulega.

Soovitan seda raamatut lugeda. Ei saa enne käest panna, kui läbi on. 🙂

Hilary Boyd. Pargineljapäevad

pargineljapäevadKui Jeanie abikaasa George loobub abielukohustuste täitmisest, on naine sügavalt haavunud ja suures segaduses: kas ta on midagi valesti teinud? Kas mees on kellessegi teise armunud? Kui George keeldub ta küsimustele vastamast, asendub esmane hämming pikapeale alistumusega. Möödub kümme aastat ja kõik on endine. Peale selle, et Jeaniel on kohe sünnipäev. Ta saab 60.

Jeanie on harjunud käima neljapäeviti oma tütretütre Ellie’ga pargis. Ühel sellisel pärastlõunal kohtub ta Rayga, kes on pargis oma tütrepojaga. Ray on heasüdamlik, seltsiv ja kõike seda, mida George ei ole. Ray ja Jeanie armuvad. Jeanie peab otsustama, kas jätkata oma elu nagu siiani või jätma George maha.

Mõnus ajaviiteromaan, mida õhtul enne magama minekut lugeda. Natuke naljakas oli lugeda 60-aastastest, kes käituvad nagu teismelised, aga raamatul polnud väga viga midagi. Minu arvates oli Jeanie isegi liiga kannatlik George’iga, kes oli üks torisev ja enda arvamust peale suruv vanamees.

Marjane Satrapi. Persepolis

Autor pajatab selles graafilises romaanis oma elust Iraanis Teheranis. persepolisAlustab ta oma   lapsepõlvest ja lõpetab, siis kui ta 24-aastaselt Prantsusmaale kolib. Lugu algab 1979. aasta islamirevolutsiooniga. Tema vanemad on vabameelsed inimesed, kes usuvad võrdõiguslikkusesse ja usuvabadusse. Kuna Mardži on harjunud vabama kasvatusega, siis on tema jaoks raske jäikade islami reeglite järgimine. Samuti ei hoia ta ennast tagasi koolis oma arvamuse avaldamisel. Samal ajal käib Iraagi-Iraani sõda ning pommitatakse Teherani.

Seega otsustavad Mardži vanemad ta 14-aastaselt saata Austriasse õppima. Seal on tal raske, sest ta ei oska saksa keelt, ta ei tunne seal peaaegu kedagi ja teda vaevab koduigatsus. Ajapikku ta küll harjub, aga raske on ikkagi. Tulevad esimesed armumised ja esimesed pettumised. Samuti ta proovib suitsetamist ja kanepit.

18-aastaselt otsustab ta tagasi Iraani sõita, aga ega sealgi ei ole elu lihtsam. Sõda on küll läbi, aga käib usupropaganda, ülistatakse märtereid ning tänavatel liiguvad revolutsioonivalvurite patrullid, kes kontrollivad, et kõik oleks usuliselt kombekas, naised oleksid kaetud ega oleks meigitud jne. Ta uskus, et kõik saab korda, kui ta koju jõuab, aga ta on veel hullemas masenduses, kui enne.

Väga mõtlemapanev teos. Autor on siiralt kirja pannud oma emotsioonid. Teravalt on kritiseeritud võime. Samas on raamat ka humoorikas. Ma ei ole enne graafilist romaani lugenud. Teistsugune kogemus oli. Ma olen harjunud ise loetu põhjal tegelasi ja asju ette kujutama, aga siin olid need sulle ette joonistatud. See oli harjumatu. Soovitan lugeda.

Donna Tartt. Ohakalind

ohakalindKolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker üle kohutava õnnetuse, terroriakti. Kahjuks ei ela seda üle tema ema. Ja sellega saab Theodore’i elu hoopis uue suuna. Sest ema on ainus, kes on talle jäänud. Tema isa lahkus aasta tagasi pere juurest teadmata suunas.

Ta leiab ajutise peavarju ühe jõuka sõbra perekonna juures. Tal on raske harjuda uue olukorraga – uus kodu, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda. Ja loomulikult tohutu igatsus ema järele. Samal ajal piinab teda ka süütunne. Kui ta poleks koolis rumalusi teinud, oleks ema veel elus ja nad ei oleks sinna muuseumi läinud. Nii klammerdubki ta aastate möödumisel ühe maali külge, mida tema ema armastas. Fabritiuse “Ohakalind” on maal, mille Theodore plahvatusele järgnenud segaduses muuseumist kaasa viib. Selle maali tõttu satubki ta lõpuks kriminaalsesse allmaailma.

Sinna sõbra perekonna juurde ei jää ta kauaks, sest lõpuks ilmub välja Theo isa, kes viib ta Las Vegasesse. Las Vegases kohtub ta Borisiga, kellega koos nad hakkavad alkoholi jooma ja lõpuks ka narkootikume tarvitama. Isa surres otsustab poiss võtta koos koeraga iseseisvalt ette reisi tagasi New Yorki, kust ta maandub lõpuks ühe antiigikaupmehe juures.

Minu jaoks oli tegu väga raske raamatuga. Ma ei oskagi täpselt öelda miks. Algus tundus väga huvitav. Mul oli kahju väikesest poisist, keda keegi ei mõistnud ja kellest keegi ei hoolinud, kes pidi ise vaatama, kuidas kõhu täis saab. Mind häirisid natuke need narkootikumidest põhjustatud deliiriumi kirjeldused. Samas lõpp oli sellele loole sobilik. Kui poleks lugemise väljakutset, siis ma oleks selle raamatu ilmselt pooleli jätnud.

Susan Mallery. Jõulud Neljandal tänaval

jõulud-neljandal-tänavalNoelle Perkins kolib Fool’s Goldi, kus ta avab oma jõulupoe. Äri läheb hästi ning minnes sõbranna palvel tema koera õue laskma, kohtub ta Gabriel Boylaniga. Gabriel on sõjaväearst, kes tuleb Fool’s Goldi vigastusest paranema. Paranemise ajaks pakub ta ennast tööle Noelle jõulupoodi.

Gabriel ei ole sugugi vaimustatud sellest, et peab pühi veetma koos oma venna ja vanematega. Kõige parema meelega oleks ta endiselt sõjaväes. Aga selles linnakeses on siiski ka midagi head. Nimelt Noelle.

Noelle on valmis tõeliseks armastuseks. Gabriel ei usu, et tema on loodud armastuseks, aga kui saatus pakub imelist ja üllatavat armastust, siis ta ei suuda ära öelda.

“Jõulud Neljandal tänaval” on Fool’s Goldi sarja 12,5 raamat. Mõnus ajaviiteromaan tulvil armastust ja tundeid. Nagu ka eelnevad selle sarja raamatud. Hea kerge lugemine.